3. reisikiri (Jakob Rosin)
Juba mitu päeva metsas keset loodust, aga vaikust ei kusagil.
On see siis horned screamer (kuna internetti siin pole, siis ega täpselt ei tea, kes või mis ta eesti keeles olla võiks, aga pakume näiteks sarvröökur). Igatahes see lärmlind teeb umbes sellist häält nagu vanaema, kes lapselapse poolt tekitatud moosiplekki aknaklaasilt maha hõõrub ning samal ajal ärritunult pahandab.
Või on see „laserlind“, kes vaheldumisi imiteerib vägagi digitaalse arvutimängu ja vee tilkumise helisid. Ja siis on siin veel umbes 40-50 erinevalt kõlavat looma, lindu ja konna, kes muide teevad sellist häält, mis kostub näiteks siis, kui keraamilisi täringuid peos raputada. Kõige saateks loomulikult ritsikad ja tsikaadid, kes oma laulu vastavalt kellaajale vahetavad.
Peale päikeseloojangut algab selline saagimine, et aju ei taha enam kõrgeid sagedusi kuulda ja seljakotist võetud kilekoti krõbin kõlab mahedalt ja tuhmilt.
Aga just nende tsikaadide tekitatud heli tõttu muutub mets minu jaoks sellel hetkel valgeks. Mu bungalot ümbritseks justkui valge udu - ei midagi hirmutavat ega halba.
Hommikuks on aga lärmakad tsikaadid kadunud ja asendunud teistmoodi siristavate ritsikatega, kes värvivad metsa hoopis siniseks. Koos horned screamer`ite (see on ikka jube lahe nimi!) ja teiste lindudega ongi mets minu ärkamise hetkeks sinine. Ja püsib nii päev läbi, kuniks taas loojub päike ja kõik algab otsast peale…
