Malawi - nii Aafrika kui olla saab!


Reisiaeg:  4. - 24. mai 2019 (21 päeva), sh programm 19 päeva ja lisandub lennuaeg Tln - Lilongwe - Tln

Reisiseltskond: kuni 12 reisihuvilist ja 2 reisijuhti - reisijuht Karmen Tornius ja kaasreisijuht Ivo Tšetõrkin

Osavõtutasu: 3 650 eur, millele lisanduvad lennupiletid Tallinn - Lilongwe - Tallinn (ca 20-22h, 2+ ümberistumist, 1100 kuni 1800 eur edasi-tagasi).


Pisike Malawi on Sahara-taguse Aafrika üks paremini peidetumaid aardeid, millest paljud Keenia ja Tansaania safaritest ning Zambia Victoria joast pimestatud reisijad kas lihtsalt läbi jooksevad või täitsa üle hüppavad. Malawi väidab justkui ühest suust, et on “Aafrika soe süda” ning ega naljalt ei kohta ühtegi külastajat, kes sellele siirameelselt vastu vaidleks. Malawit teatakse tihti vaid kui üht maailma vaeseimat riiki, okupeerides GDP-de ning muude elatustaseme näitajate järgi endiselt kuuendat kohta - ning ka see info on ehk jõudnud teadjani ainult sellepärast, et Madonna ühe oma lapse Malawist adopteeris. Jah, Malawi ei ole kunagi kodusõdade ega vägivallaga meediaväljaannete pealkirjades domineerinud ning ka tema üleujutused ja põuad, mis on aeg-ajalt kümneid tuhandeid ajutisteks põgenikeks muutnud, ei ole ehk maailma mastaabis piisavalt ulatuslikud olnud. Vaatamata oma võrdlemisi väikesele suurusele, on ka Malawi ühele tüüpilisele Aafrika riigile omaselt meeletult mitmekülgne.

Oma reisil vaatame üle lõuna Malawis laiutavad smaragdrohelised teeistandused, mille kõrgendike värskendav õhk on selle osa riigist kolonialistidele alati meelispaigaks muutnud. Kui juba seal kandis oleme kiikame ka Kilimanjaro väikest venda - Mulanje mäge. Ööbime ka kohalike peredega ilma elektrita savimajakestes (siiski plekk-katustega) ja sööme kätega maitsetut maisijahuputru nagu meie kohalikud sõbrad seda pea eranditult iga päev teevad, enne kui võtame suuna luksusliku asustamata Mumbo saare poole, keset helesinist Malawi järve. Malawi järve armumine on paratamatu ning nende reisijate nimekiri, kes kogemata kahe päeva asemel kaks nädalat järvekaldal veedavad, on ilmselt lõputu. Meie kogeme järve nii lõõmavast liivasest lõunast, natuke värskemast kaljusest põhjast, salapäraselt asustamata saarelt kui ka vägagi asustatud Likoma saarelt Mosambiigi vetes, kuhu viib meid väike kohalikke, kanu, autorehve ja banaane täis kuhjatud paadike. Kuue tunnine sõit on piisav, et lõpus ka igav hakkaks. Kuna Malawil leiad mõne uue sõbra pea igast põõsast kuhu ära eksid, ei ole vaja sotsialiseerumiseks suurlinnades palju aega veeta. Linnadel on aga ühtteist öelda riigi ja rahva koloniaal-ajaloo kohta. Sellepärast kaeme kunagist Njassamaa pealinna Zombat ning hiiglaslikku küla, Lilongwet, mis on tänase iseseisva Malawi pealinnaks.

Kaks väljendit, mida on tark Malawis olles meelel hoida on “Aafrika aeg” ning “TIA”, mis tähendab “This is Africa”. Olgu need siis tõesti vaid head ettekäänded, kui asjad saavad viisakad paar tundi hiljem tehtud, jäävad sootuks tegemata või on lihtsalt nii kummaliselt (et mitte öelda “valesti”) sooritatud, et meie kortsus kulm ähvardab päris kortsu näkku tuua - igal juhul me neid väljendeid kuuleme ning omal nahal läbi elame. Just sellepärast jätame ühistranspordi seekord neile, kelle kasutuses see “Aafrika aeg” on ning kimame ringi väikese rendibussiga, et enne pimeduse saabumist kell 6 õhtul võimalikult palju tehtud ja nähtud saaksime. Õhtune vöönd on pikk ja lai ning sobib hästi mõne green’i (Carlsberg õlu) kõrval kohalikega sotsialiseerumiseks - seda ja coca colat leiab ka kõige eraldatumates külades. Malawi on üks neid kohti, kus inglise keelse hariduse tõttu on keelebarjäär vägagi suhteline mõiste või ehk lausa suhtumise küsimus - enne kui arugi saad kuuled lugusid kohalike nõiakunstist, kellegi vanaisa mälestusest koloniaal-isandatest ning ikka ka inimeste lootustest ja unistustest, millele häbenemata rahastust küsitakse.

PROGRAMM:

1. päev. Jõuame Lilongwesse keskpäeval ja majutume lodge’i. Teeme poole tunnise jalutuskäigu kirevasse “vanalinna”, riigis kus ükski linn ei ole vana. Sirutame jalga ja vaatame ringi (olemas poed, pangad, kel esimesel päeval tarvis) ja ikka kohe kohalikku elu kaema! Lizulu turgu poolitab väike üsna haisev jõeke, ühel pool riided ja tarbekaubad, teisel pool juurviljad ja Malawi peamine kiirtoit - chicken and chips! Et üle bambuse silla ühelt turu poolelt teisele saada peab mõnikord väikese tollimaksu välja käima. Juhul kui julgeme, võime kohe peale maandumist päris Malawi eluviisi sisse sukelduda, kauplemist õppida ning turul imesoodsalt kohalike kombel kõhud täis pugida. Kui aga toiduhügieen siiski südamele koputab, on lähedal ka mitmeid mzungude (valgete) toidukohti, kus lennusõidust rahulikult toibuda. Pimedaks läheb juba kell 6 ning Lilongwe ei ole õhtuvarjus enam nii sõbralik kui päeval ning päris tänaval tuiata ei tasu. Baaris esimese kohaliku Green’i (Carlsberg, kõige levinum õlu Malawis) võtmine ei ole aga probleem.

2. päev. Stardime hommikul varakult ning ees ootab arvestatav autosõit pikki Malawit lõunasse. Sihtkohaks Satemwa tee istandused ja vana koloniaalaegne Chawani teeistutajate bungalow, kus meie punt saab nautida täielikku privaatsust keset väikest metsatukka ja vaateid ümberringi laiutavatele smaragdrohelistele tee istandustele. Infrastruktuuri osas ei ole ehk palju muutunud 1950-ndatest ning elektrikatkestused on endiselt tavaline nähtus. Unustame wifi ja televiisori ning leiame end verandal teed joomas ning ehk mõningase kibedusega mõistmas, miks kolonialisti elu nii ahvatlev oli. Kel jaksu rendivad jalgrattad ning lähevad päikeseloojangul istanduste vahel asuvaid külasid avastama.

3. päev. Võtame suuna Kilimanjaro väikse venna, Mulanje mäe poole. Just Mulanje mäe ümbrus pulbitseb maagilistest müütidest ja legendidest mizimudest (hinged/spirits), kes elavad spetsiifilistes, ainult Mulanje mäe kliimas kasvavates taimedes - eriti pidavat neile meeldima Mulanje seedripuud. Nagu Malawis kipub olema, sõltub ka meie retk suuresti ilmastikuoludest, kuid kindlasti võtame ette lühikese matka Dziwe La Nkhalamba laguuni, mis Chichewa keeles tähendab ‘vanainimeste ujumiskoht’. Kuigi nimel on muidugi spirituaalne taust, siis turismiajastul öeldakse naljaga, et nimi tuleb just sellest, et see teekond on piisavalt lihtne ka kõrgeealiste matkajate jaoks. Ööseks naaseme oma oaasi teeistanduste vahel.

4. päev. Amalika küla ja going native. Võtame ühistranspordi Thungasse ning sealt põrutame edasi jalgrattataksodega. Keerame peateelt kõrvale ning jätame päevaks seljataha kõik oma arusaamad turismist. Seikleme väikestes, ka vaid mõnest majast koosnevates külades, kus valged jalad reeglina ei sammu. Pilvede vahel banaane ostes ei pea hindade üle kauplema, kuna ‘rikka turisti’ idee ei ole seal veel omaks võetud. Sööme meile kohalike poolt valmistatud toitu ning majutume peredes või Baha’i kirikus (olenevalt grupi suurusest). Üsna ekstreemne osa reisist, sest veedame ka ühe öö nagu kohalikud - kell 6 kottpime, ei elektrit ega pehmet voodit. Teeme koos nzimat, mis on väga tihke maisijahust puder, mida keskmine malaavlane sööb ilmselt iga päev vähemalt korra või kaks, vaatamata sellele, et asjal mingit maitset ei ole. Kuna nuge-kahvleid-lusikaid leidub enamasti vaid ametlikes asutustes, õpime ära ka kätega söömise peene kunsti.

5. päev. Blantyre, Malawi suuruselt teine linn, odavam kui New York, rahulikum kui Pariis ja puhtam kui London. Nagu mujal maailmas on ka Malawis linnastumine toimumas ülikiirusel. Blantyre kasvab kiiresti ning sellest 6km eemal olev Limbe on saanud pea linna osaks. Lähemegi teeme jalutuskäigu intensiivsel Limbe turul, mille kõrval on minibusside üks peamisi peatuskohti Malawis ning ka bussijaam. Mõnisada meetrit eemal asuvad paar paralleeltänavat täis väikseid ja suuri Aasia poode. Limbe turg on ka koht, kus on lai valik Aafrika mustritega kangaid ehk chitenchesid, ning hea kauplemisoskusega saab need soodsamalt kui järve äärsetelt kaubitsejatelt. Tubaka oksjon kui avatud. Seljakottidel, rahakottidel ja telefonidel tuuleb silm ja ehk ka käsi peal hoida - ainus koht Malawis, kus taskuvargad on täiesti-täiesti häbitud ning pistavad sulle käe tasku kui sa neile parajasti otsa vaatad. Vägivaldsed need opportunistid siiski 99% juhtudest ei ole.
Edasi vaatame “kesklinna”, kus formaalne seguneb informaalsega ning uute säravate blokkmajade nurgal istub naine ämbri mangodega ja kasutatud kingade müüa peseb ämbris vanu nike tosse, mis viie minuti pärast müüki lähevad. Blantyre on linn, kus elatakse ja töötatakse ning seepärast, ei ole ka turistidel palju muud teha, kui justnimelt kohalike elusid. Võime ju minna suurt punast kirikut vaatama, kuid kui mõnelt turu-müüjalt küsida, miks see kirik tähtis on, siis ainus vastus on, et see on suur ja ilus. Ehk need üksikud kohad, mis Lonely Planet Blantyre’s vaatamiseks välja on kaevanud, on kohalike jaoks ilma tähenduseta. Üks väheseid kohti, mille kohta see ei kehti, on Carlsbergi õllepruulikoda, mille tuur pakub Green’i armastajatele malaavlastele kindlasti huvi. Ööelu on Blantyre’s põnevam kui Lilongwes! Saab kinno, kontserdile ja klubisse kaa.

6. päev. Zomba on väike ülikoolilinn, mis on Blantyre’st vähem kui pooleteise tunni autosõidu kaugusel. Võtame suuna Zomba platoole ning koos kohaliku tudengist teejuhiga matkame läbi väikeste troopiliste metsatukkade, rohumaade ning mööda koskedest Malawi kõige hingematvamate panoraamvaadete poole (teele jäävad ka Mulunguzi pais ja Williams’i kosk). Teel saab matkajatele jahti pidavate poiste käest värskeid metsikuid vaarikaid ning tikreid osta. Nagu ikka Aafrika mandril, ning eriti Malawis kombeks, on luksuslikud hotellid okupeerinud need kõige looduskaunimad kohad ning nii on ka Zomba platoo kõrgeim tipp 99% kohalike jaoks majanduslikult ligipääsmatu. Võtamegi hetke ja naudime jahutavat import-jooki ning ühe maailma vaeseima riigi imekauneid vaateid Sahara-aluse Aafrika ärikate ning khaki-pükstes turistide vahel, Sunbird Ku Chawe hotelli luksuslikes aedades. (Esmapilgul vähe ütlev Zomba linnake oli pealinnaks nii Briti Kesk-Aafrika Protektoraatile, hilisemale Njassamaale ning lühikest aega ka värskelt iseseisvale Malawi Vabariigile. Tänu sellele taustale on Zomba üks neist vähestest linnadest, kus võib näha just neid samu ajaloolisi ehitisi, mille siseruumides koloniaalametnikud Malawi alasid valitsesid. Kuigi enamik neist hoonetest on igasuguse hiilguse kaotanud, siis koloniaalaegsed parlamendihooned, samal ajal nii oppressiooni kui modernsuse sümbolid, on nüüd Malawi Ülikooli kasutuses.)

7. päev. Sõidame Liwonde asulasse, mis on meie ööbimispaigast vaid tunnikese kaugusel. Sealt alustame 30km paadisõitu Mvuu laagri suunas, mis on heaks sissejuhatuseks eesootavale safari seiklusele Liwonde Rahvuspargis. Jah, nüüd paneme täiega turisti ja lähemegi loomi vaatama! Kuigi keskmine malaavlane pole elus elevanti ega lõvi näinud, siis Mvuu laagris ei tasu imestada kui jõuehobu hommikusöögilauast mööda tatsab või elevandikari teele ette jääb. Reaalsus on see, et Malawis on inimeste ja metsloomade suhted üsna keerulised olnud. Eriti just elevandid kipuvad hävitama kõike, mis teele ette jääb - maju, põlde ning ka inimesi. Lisaks pahastele külaelanikele on ju ka veel päris salakütid, kelle saagitulud ilmselgelt tunduvalt suuremad kui pargivalvurite palgad või kohalike külameeste olematu sissetulek. Seega pole salaküttidel suuri raskusi endale kohalike seast abikäsi leida. Tänaseks on mitmed Aafrika rahvuspargid ümbritsetud elektriaedadega ning pargivalvurid peavad läbima tõsise sõjaväelise treeningu. Poisid treenivad minnes nädalateks põõsastesse “metsalaagreid” pidama. Peale armutute salaküttide, peavad pargivahid ka oma kaitsealustega kuidagi toime tulema. See, et metsikud loomad paljudele aafriklastele vaid pildi pealt tuttavad on, ei ole kaugeltki mitte kokkusattumus. Safari-turism on Aafrika lõunaosas asuvatele riikidele oluliseks tuluallikaks ning seda silmas pidades on loomade ja inimeste üksteisest eemal hoidmine saanud üheks Malawi prioriteediks.

8. päev. Cape McClear, jõuame lõpuks legendaarse Malawi järve äärde, kus paljud reisijad plaanivad vaid paariks päevaks peatuda, kuid jäävad nädalateks kui mitte kuudeks. Pakime asjad lahti lihtsas ja sõbraliku pererahvaga hostelis ning läheme pisikest kaluriküla avastama. Kohalikud inimesed elavad nii öelda ‘ühe jalaga järves’, ehk siis järves puhastatakse nii oma keha, riided ja toidunõud ning samal ajal visatakse sinna prügi, alates tavalistest plastikpakenditest kuni toiduettevalmistusel üle jäänud kitse siseorganiteni välja. Nimi Cape McClear on modernsuse ning turistide nõuetele vastata püüdvas kontekstis kohati eksitav ning päris kristallselget sinist järvekallast näeme vaid hetkedel, mil lained on rämpsu eemale uhunud. Kohalikel on omad viisid kuidas reisijate südameid võita, seda nii värske kala, seltskondlike jalkamängude kui muidu suurte laiade naeratuste abil.

9. päev. Jätame suurema pagasi oma hosteli hoolsa pererahva hoolde ning hüppame kohe hommikul mootorpaadile, mis meid ekslusiivsele asustamata Mumbo saarele viib. Üks, mis Malawis kohe esimesest päevast selgeks saab on see, et ei ole vahet kui kaugele sa peateest või üldse mingisugusest teest eksled - igast põõsast hüppab ikka varem või hiljem mingi tegelane välja, kes sotsialiseeruda tahab. Mumbo saar ei ole mitte kunagi asustatud olnud ning seda on näha, kuulda ning tunda. See maapealne paradiis nimetati mõned aastad tagasi ka maailma 100 parima majutuskoha hulka, olles üks vaid kümnest Aasia ja Aafrika ööbimiskohtadest, mis nimekirja pääses. Põgeneme 24 tunniks kogu maailma eest peitu ning lõõgastume sellel 1km läbimõõduga troopilisel saarel. Kas tahad matkata radadel suurte baobab puude vahel, snorkeldada 500 Malawi järves leiduva kalaliigi keskel, kayakiga saare ümber tiire teha või terve päev võrkkiiges gin-toonikut rüübates mõnuleda, on juba igaühe oma valik (pargi tasu, 3 toidukorda ning kõik tegevused ja varustus peale sukeldumise ja purjetamise hinna sees).

10. päev. Hommikuse paadiga tagasi Cape McClear’i ning võtame suuna riigi põhjaossa. Ees pikk autosõit mööda Malawi järve rannajoont. Möödume kohalikest väikestest külakestest, mis on võrreldes riigi lõunaosa ja turistide rohke Monkey Bay ja Cape McCleariga tunduvalt tagasihoidlikumad. Maastik ja kliima on tunduvalt karmimad ning seetõttu enamik aastast peale tomatite ja sibula suurt saadaval ei ole. Teeme pause vastavalt vajadusele, lõuna Salimas. Jõuame Nkhata Bay’sse täitsa omamoodi päikeseloojangut nautima.

11. päev. Võtame kohe hommikul praami/paadi Likoma saarele. Põhimõtteliselt sebime paadi täiesti kohalike stiilis, mis tähendab seda, et päris täpselt ette ei tea, millal välja läheb ja millal kohale jõuab. Kuid paadireis saab olema pikk ja tõeline Malawi järve seiklus. Sõit kestab umbes 6 tundi ning sõitu naudime koos 3 korda suurema reisijaskonnaga kui ametlikult ette nähtud ning muidugi nende pagasiga, mis omakorda sisaldab kõike koduloomadest autorehvideni.

12. päev. Kuna Malawi ja Mosambiigi piir läheb keset Malawi järve, siis asub Likoma saar tegelikult Mosambiigi vetes ning on Mosambiigi maismaale lähemal kui Malawi osale. Saar ise on siiski Malawi osa. Peale seiklusrikast praamisõitu ööbime mõnusas erarannaga majutuses, kus väidetavalt saare kauneim päikeseloojang, erarand ning mõnus baar mangopuu all. Linnas on turvaline omapäi ringi uidata ning kaeda absurdselt suurt Püha Pauluse katedrali, mis pidavat olema suuruselt kolmas tervel mandril.

13. päev. Tuleme Likoma Saarelt tagasi ja veedame ülejäänud päeva Nkhata Bay’s uudistades.

14. päev. Malawi on jõukohaste ja vaadeterikaste matkaradade poolest rikas. Livingstonia on kindlasti üks matkasõprade lemmikuid, kuna vaated on tõepoolest hingematvad. Koha nimi on pandud kuulsa missionääri ja ‘maadeavastaja’ David Livingstone’i järgi. Livingstone peetakse Lääne geograafias ka Malawi järve avastajaks. Livingstonia on küll väike linnake, kuid jääb meelde oma punastest tellistest koloniaalajastust päris missionihoonete tõttu, mis nüüd ülikooli poolt kasutuses on. Kristlikud missionärid on Malawis tegusad olnud ning kirik on enamiku kohalike jaoks iseenesest mõistetav elu osa. Seda silmas pidades, tasub märkida, et malaavlased on siiski kiriku nö ‘enda omaks’ teinud - kirik on justkui peokoht, kus tihtipeale tants ja trall kestab pool päeva. Kuigi alkoholi ega meelemürke kirikus ei tarbita, siis tantsitakse end täielikku ekstaasi ja transsi. Tänu kirikutele saab lisaks traditsioonilistele nõidadele ja ravitsejatele oma hädadega ka kristklike tervendajate poole pöörduda - kaheldav, et leidub mõni kohalik, kes oma silmaga imetabast tervenemist tunnistanud ei oleks. Ööbime trendikas ökomajutuses, kus võime kaljudel kõrguvate puude vahel võrkkiiges veel taamal paistvat Malawi järve ning Great Rift Valley’t kiigata.

15. päev. Öeldakse, et Livingstonias on midagi üleloomulikku õhus - olgu see siis pühalik või maagiline. Peale mitut päeva rahvarohketes kohtades sebimist ja pikka reisimist võtame korraks aja maha, et kõike kogetut endasse võtta. Chombe platoo ühel pool ning Malawi järv teisel, matkame 360- kraadiste hingematvate vaadete vahel Malawi kõrgeima kose juurde. Peale 5-6 tunnist väikest matka jääb meile piisavalt aega, et leida endale parim koht päikeseloojangu vaatamiseks.

16. päev. Võtame suuna tagasi lõuna poole. Ees on pikem autosõit ning veedame veel ühe õhtu Malawi järve ääres Nkothakhota’s, enne kui järgmisel hommikul pealinna läheme. Sõidame ikka järve äärt mööda ning peatume seal, kus ise tahame. Mis seal salata, teele olulisi vaatamisväärsusi ega suuremaid asulaid ei jää ning põikame sisse vaid üksikutesse väikestesse kaluriküladesse, mis üksteisest suurt ei eristu. See on ka paljude kohalike elu ilu ja valu - ühelt poolt pakub järv võimalusi kalastamiseks ja kauba transportimiseks, teisalt on põllumajandusega kõrvetava päikese, vihmade puudumise ning liivase pinna tõttu põhimõtteliselt võimatu ennast ära elatada. Nokk kinni, saba lahti. Ööbime järve ääres.

17. päev. Jätkame suunaga Lilongwe poole. Põikame sisse peaaegu teele jäävasse Dzaleka põgenike laagrisse. Dzalekaa põgenike laager võiks teadmatule kõrvaltvaatajale tunduda pigem piirkondlik keskus või suurem asula. Kuna Malawis on põgenike liikumine väljaspool laagrit rangelt piiratud, ongi sellest saanud omamoodi kosmopoliitne keskus, kus ka Malawi farmeriteni jõuavad Ida-Aafrika toidud ning ihaldatud tarbekaubad. Suure osa põgenike jaoks on Dzaleka põgenikelaager vaid peatuspaik, et jätkata teekonda Lõuna-Aafrika Vabariiki, kuid paljud, nagu ka meie somaali sõber, kes laagris juba aastaid piljardibaari peab, jäävad püsima aastakümneteks. Me ei lähe tuurile, vaid lõunat sööma ja ehk ka piljardit mängima. Püüame enne päikeseloojangut Lilongwesse jõuda.

18. päev. Lilongwe tuur Parlamendihoonetest kuni “päris eluni”- sõltuvalt ilmast jm, kas jalgrataste, bicitaxide või autodega. Saame omal nahal kogeda vanadele briti koloniaallinnadele omast kolme “kihti”, mis linnaplaneeringus kergesti märgatavad - on olemas eraldi eurooplaste, asiaatide ja aafriklaste piirkonnad. Aafriklaste piirkonnad on muidugi kõige “innovatiivsemad” kuna Briti ametlik poliitika oli, et “aafriklane ei kuulu linna”- kui siis ainult sulaseks.

19. päev. Kõik koju!

 

 

Hinna sees on kogu ringreis vastavalt programmile, eestikeelsete reisijuhtide ja kohalike giidide teenusedmajutus (kahekohalistes tubades), transport ühistele päevareisidele, transfeerid lennuväljale ning tagasi.

Hinna sees ei ole ülejäänud päevased või õhtused toidud, reisikindlustus ja programmi mittekuuluvad lisategevused. Eesti kodanikule on vajalik viisa, mida on võimalik taotleda Suurbritannia saatkonnast Tallinnas (hind 125 eur).

Enne reisi teeme kindlasti ka ühe ühise kohtumise kogu reisi seltskonnaga, kus saame tuttavaks ja arutame läbi riietuse jms küsimused. 

Kuula lisaks R2 reisisaadet Reispass - Malawi. Karmen Tornius

Vaata Malawist pilte kodulehe galeriist.

 

karmen tornius

Reisijuht Karmen Tornius:

Valisin noore entusiastliku maailmamuutjana endale sihtpaigaks Malawi osalt just sellepärast, et see on väike, rahulik ja vähetuntud - just nagu Eesti. Malawis olles sain teada, et Aafrika ei ole sugugi see, millena meedia meile teda näitab ning ühtegi paljajalu käivat, õlgkatusega savihütis elavat, loomanahka või muruseelikut kandvat “õilsat metslast”, kes ainult trumme lööks ja tantsu vihuks, ei õnnestunud mul leida. Elevante, lõvisid ega sebrasid ka vabas looduses vastu ei jalutanud. Nägin aga ootamatult palju erinevaid Malawi tahke.

Minu tõlgendus ja kogemus Malawist on vägagi mõjutatud inimsuhete rägastikest minu sealse elu erinevatel hetkedel. Erinevaid tahke Malawist näitasid mulle nii kõrgelt haritud kolleegid rahvusvahelises organisatsioonis, mille jaoks vabatahtlikuna töötasin, kui ka tüdrukud, poisid ja töötajad vaeses Ameeriklaste poolt püsti pandud orbude kodus, kus elasin (ja kus endale 5-liitriste pudelitega kaevu juurde kümme tiiru pidin tegema samal ajal, kui kohalikud tüdrukud said 15 liitriste ämbrite peapeal balansseerimisega hakkama). Minu sõbrannaks sai 50-ndates Ameerika misjonär, kes 7-tunniste jumalateenistuste jooksul kohalikest vaime välja ajas ning enne teda jagasin maja endast 25 aastat vanema eurooplannaga, kelle kolm erinevat kohalikku armukest meil korda mööda külas käisid. Muidugi ei saa mainimata jätta pikki pärastlõunaid Malawi tüdrukute ja naistega ühikates patse punudes ja kõmu vahetades. Kõige olulisemaks sai ikkagi see, et elasin suure osa ajast üksinda Malawi lõunaosas laiuvate smaragdroheliste Thyolo teeistanduste vahel, peatee ja “tsivilisatsioonini” 7 kilomeetrit pisikestest külakestest läbi väänlevaid punaseid mullateid. Kohalike kolleegide, Gifti ja Richardiga kõndisime päeva jooksul maha kümneid kilomeetreid, et jõuda piirkonna kõige väikesematesse ja vaesematesse küladesse, kus kohalike aktiivsete noorte ja vanadega maha istusime ja kuulasime, mis nende arust tegelikult ära teha oleks vaja. Nägin lähedalt kuidas humanitaarsektor Malawile ninanipsu teeb ning kuidas kohalikud suure töö tegijad ei saa oma vaeva eest kopikatki. Suurim õppetund oli muidugi aga see, et malaavlased on täitsa tavalised inimesed - samasugused nagu mina - ning ei taha õppida, kuidas savist uutmoodi tuleaset meisterdada, vaid tahavad ikkagi ka elektrit ja elektripliiti. Nädalavahetused ja puhkehetked veetsin mööda pisikest Malawit ringi seigeldes ja sõpru külastades. Autokastides, jalgrattataksodes, mootoratastel ja ööbussides lähenesime vastupandamatule helesinisele Malawi järvele nii põhjast, lõunast kui keskelt. Kokku pandud reisi olen pannud sisse nii oma kodukoha, kohad kus mitmeid päevi seiklesin ja puhkasin, mõned kohad, kus ehk vaid üksikuid tunde veetsin kui ka need kohad, mis minu “wish-listis” on olnud ning kuhu veel jõudnud ei ole. Ajal, mil Malawis elasin, oli riigis kütusekriis ja autojuhid pidid öid läbi järjekordades seisma või mustal turul kütust hagema - lisaks oli minu igapäevane töö ka selliste külade vahel tatsumine, kuhu autoteid ei viigi. See ehk selgitab miks minu versioon Malawist nõnda palju väikseid matku ja kõndimist sisaldab - just nii õppisin mina teda tundma.

Kokkuvõtvalt võib veel öelda, et Malawis nähtu ja tehtu oli niivõrd vastuolus minu senise euroopakeskse maailmapildiga, et maailmast jälle aru saamiseks otsustasingi minna antropoloogiat õppima. Malawist alguse saanud pisik pani aluse aina kasvavale armastusele selle siiani võrdlemisi hästi hoitud saladuse vastu, milleks Aafrika manner on. Seda lausa nii palju, et õpin “Aafrika uurimist” nüüd kohe päris ametlikult. Nagu pea kõigi, kes oma jala kord Aafrika mandri punase tolmuseks teinud, kehtib ilmselgelt ka minu kohta vana hea “tüdruk võib ju Aafrikast lahkuda, kuid Aafrika tüdrukust ei lahku”.

 

Siit saad meile edastada oma sõnumi, küsimuse või reisibroneeringu soovi: 

Kui oled reisist huvitatud, aga ei ole veel kindlalt otsustanud, lisa end ka meie uudiskirja saajaks ning me saadame Sulle personaalselt infot uudiste ning eripakkumistega.

Nimi
Telefon
Sinu sõnum