8. reisikiri (Ivo Tšetõrkin)
Istun Iquitose promenaadil oma lemmik-kohvikus La Noche. Ees voolab Itaya jõgi, promenaadil on vaikne – päris palav on pärastlõuna kohta, ehkki päike hakkab juba tunni-paari pärast loojuma.
Kella ei taha eriti vaadata – kui viimased kaks ja enam nädalat oleme saanud vihmametsas hakkama nii, et kell on kogu aeg pool ükskõik, siis ei kipu seda rutiini väga muutma. Igal juhul – Meelte Sagedus sai praegu SELLEL KUJUL läbi. See tähendab, et Genka, Yoh, Kaidi, Piibe, Liisa ja Jakob lendasid Eestisse tagasi, reisisari on „purki püütud“ ja… ja edasi? Tegelikult, rännak kestab edasi. Mis siis, et füüsiliselt on minu keha üksi Iquitoses ja teistel põlved kodumaa poris. Sest see fluidum, mis minus ja juttude järgi ka teistes tekkis, ega see niipea ei lõpe. Ehk on see nagu hea raamatuga– tema tähendus sinu jaoks ei vähene, kui sa oled ta läbi lugenud, sa enam ei tegele teksti ammutamisega. Sa said selle sisu kätte, kuid see sisu mõjutab sind edasi. Vähemalt minul on küll selle matkaga tunne, et mingid asjad on teisiti, ja palju paremad. Ma ei ole ammu nii pikalt järjest Amazonases olnud – ja aeg on kindlasti üks põhjus, mis viib inimese sellesse müstilisse lainesse - kus „aeg jääb ruumist maha / ja veed ei kanna peal“, nagu kõlas üks laulurida filmis „Arabella, mereröövli tütar“.
Ega ei ole lihtne neid ridu siin toksida, kui arvuti pooled klahvid on džungliniiskuses liimist lahti tulnud ja higi tilgub kulmukarvade vahelt otse silma. Lisaks on väga raske meenutada mõnda konkreetset vahejuhtumit, sest hoolimata aegruumi nihestumisest ja sellest, et me ei olnud kordagi midagi jõuga planeerimas, juhtus asju kogu aeg ja väga palju. Natuke saate ehk aimu pühapäevasest (04.11) Reispassist, mille Jakob ja Genka „sisse laulsid“ La Libertad’i nimelises külas, kus meil oli vaja paar tundi küla poe generaatori pealt meie kaamerate ja helitehnika akusid laadida. Ja ka järgmise nädala Reispass jõuab teieni Peruust – sedapuhku küll pealinnast Limast, koos meie režissööri Piibe ja Jakobiga. Ja noh – kõige tähtsam ja põhimõtteliselt ka ainus põhjus, miks see reis toimuma sai, on ju see ehk nii umbes kuueosaline minisari, mida me siin filmimas käisime. Küll seegi ükskord valmis saab ja paljude jaoks meist läkski kogu razmahh sellesse. Seega – siia blogisse, Reispassi, Facebooki kui ka Instagrami jõuab pigem vähem juttu, aga see, mis kaamera ette jäi, oi – see on raju.
Kasvõi see juhus, kuidas me ühe mõnusa ja romantilise järvesupluse asemel mitu tundi metsas pea jooksujalu müttasime, oksad näos ja muda ninasõõrmetes, sest järsku tuli teade, et kõrvalküla mets on otsustanud 1800 (sic!) suurt mitmesaja-aastast väärtuslikku metsapuud mingitele illegaalsetele puuraiduritele maha müüa ning meite-küla-mehed läksid noid seppasid metsast välja ajama. Muidugi läksime me hops nendega kaasa – ja kuna see ei olnud mingi „vaadake, seal istub tuukan!“-tüüpi metsamatk, siis liikus see kohalike kamp, tõsised ilmed näos ja matšeeted käes, läbi džungli meie jaoks juba kerge sörkjooksu sammul. Kuni ühel hetkel hakkas kostma metsast hirmuäratavat mürinat. Ilmneb, et metsa „salaraie“ Amazonases ei tähenda kindlasti mitte lageraiet meie mõistes. Suured võimsad puud on ära märgistatud ja nende vahed võivad olla ka sadu meetreid – ja siis tuleb selline Kirovitši-traktori mõõtu, mehekõrguste roomikratastega traktor läbi metsa, haarab selle puu, mille saemehed on enne maha lõiganud, omale sappa ja sõidab 15-20 kilomeetrit raginal läbi põlismetsa suure Amazonase äärde, kus see palk praami peale tõstetakse.
Aga las ta praegu olla – see on pikem lugu, mille detaile ei taha siinkohal pikalt lahata, kui et oli äärmiselt äge jälgida, kuidas Piibe, põlved porised, särk seljas märg nagu kalts, kännu pealt naaberküla külavanemat filmib, kuidas too hiiglasliku traktori kinni peab, käsib pooleteisemeetrise läbimõõdu ja ehk nii kolmekümnemeetrise piikusega puutüve lahti ühendada, hüppab selle otsa ja peab oma kamraadidele sütitava kõne sellest, kuidas varganäod tuleb metsast välja ajada ja kuidas nende küla mitte mingil juhul oma metsa, jahi- ja elupaika ära tassida ei luba.
Või noh, kui juba – siis maagilise realismi valdkonda kuulub ka lugu, kuidas me läksime metsa 100-aastast aurulaeva otsima. See laev oli kunagi ammu Amazonase peal katki läinud ning Fomento-nimelise küla juures ankrusse jäänud. Kuid Amazonas muudab vee tõusude ja langustega pidevalt oma sängi – ning tänaseks asub Fomento küla paari kilomeetri kaugusel Amazonase sängist. Ja see laev pidavat seal alles olema – metsa sees. Oli kuulda jutte, et inimesed ei julge selle laeva juurde väga minna, kuna selle kõhust pidi õhtuti siiamaani inimeste jutukõminat kuulda olema. Ja kukkede-kanade kisa, miskipärast. Igal juhul oli see lugu piisavalt fantastiline, et pakkisime oma kompsud taaskord paatidesse ja sõitsime seda laeva otsima. Ehkki meile räägiti, et nüüdseks on see laev maa sisse vajunud, äkki on kortsen veel väljas, äkki ei ole sedagi. No nagu ikka nende juttudega – igal juhul olime valmis nii selleks, et leiame liaanidesse uppunud Fitzcarraldo-laeva kesk džunglit ja saame järgmise aasta National Geographic’u aasta foto auhinna, kui ka selleks, et „noh, äkki kusagil siin see laev võis kunagi ammu olla“. Kuidas meil sellega läks – eks püsige „meelte sagedusel“ ja saate teada. Igal juhul on mul hea meel, et kõik kenasti kodus on, reisisarja musta materjali koopiad on „varundatud“, vette kukkus ainult üks kaamera ja kõht läks lahti ainult mõnel osalejal. Karotše – „pura selva!“ ehk puhas mets, nagu hüüdis 74-aastane šamaan Jorge, kui viikarid jalas, nahast kingad varvaste otsas ja matšeete käes, kubemeni džunglimudas müttas.