Kuuba on nagu Schrödingeri kass – korraga elus ja surnud. Kõike on ja midagi nagu pole. Viimase poole aasta jooksul on elu seal keerulisemaks muutunud – mitte, et ta enne lihtne oleks olnud. 60 aastat õitsvat kommunismi – tegelikult oleks õigem öelda, kleptokraatiat – on muutnud ilusa saare omamoodi düstoopiaks.

Olen Argentina vahet reisinud juba üle kümne aasta ning üks tunne on lennujaama jõudes püsinud muutumatuna. Nimetagem seda „katoliiklikuks lõhnaks“. See on mu omavaheline nali Argentina sõpradega, mis kirjeldab kummalist segu klooriga pestud põrandatest, niiskest kivist ja vanast kirikust.

Ma ei huvitu reisil liigselt poliitikast – presidendid-ministrid ei ole mulle küllakutset esitanud ning portaale ja ajalehti saab ju lugeda ka kodus, selleks ei pea oma maist keha kalli raha ja veel kallima aja eest teise maailma otsa vedama. Aga vahel juhtub, et see poliitika saab su ikkagi kätte. Niimoodi juhtus ka Nicaraguaga.

Mul on au ja rõõm kutsuda Aotearoa’t oma koduks juba seitse aastat. Ja nii tore on, et on tekkinud võimalus jagada seda kaunist riiki ja erilisi hetki kaugete kaasmaalastega – eestlastega. On midagi tõeliselt erilist selles, kui saad näha juba tuttavaid paiku läbi uute silmade. Iga reisija toob kaasa oma loo, oma rütmi ja oma huvid. Mõnda kutsuvad mäed, teist metsad…

Madagaskar elab nagu pesatäis sipelgaid - sigin ja sagin igal pool, igal hetkel ning sajal eri viisil. Eks ole ka arusaadav, sest ühes maailma kõige vaesemas riigis tuleb kõigil kuidagi hakkama saada ja endale elatist ning toitu hankida. Seega pole ime, et välismaalasest külalisele tuleb pakkuda kõike mõeldavat, kui vähegi võimalust on. Kilekotis elav kuldkala, vetsuhari, austrid, kolmas paar otse “originaaltehasest” päikeseprille või värviline lina, pane voodisse või ümber keha, vahet pole.