SCHRÖDINGERI KUUBA
Ivo Tšetõrkin, Amazonas Reiside teejuht Peruus
Kuuba on nagu Schrödingeri kass – korraga elus ja surnud. Kõike on ja midagi nagu pole. Viimase poole aasta jooksul on elu seal keerulisemaks muutunud – mitte, et ta enne lihtne oleks olnud. 60 aastat õitsvat kommunismi – tegelikult oleks õigem öelda, kleptokraatiat – on muutnud ilusa saare omamoodi düstoopiaks. Raha eest saab kõike – 5-tärni hotellis elada, konditsioneeritud autoga sõita ja katuserestoranis homaari mugida. Tavalist kuubalast sellises hotellis või restoranis ei kohta. Kui, siis padjapüüre vahetamas (palk 30 dollarit kuus) või mojitot segamas (palk pigem miinusmärgiga, sest tipsist tuleb hea protsent ära anda, et seal üldse töötada saaks). Sellist hotelli omistab sõjavägi, sellega seotud nomenklatuur, koostöös näiteks Hispaania hotelliketiga Melia Grupp. Olen sellest varem palju rääkinud ja kirjutanud – et Kuubale reisides tasub oma rahaga toetada mitte režiimi, vaid lihtsat kuubalast. Süüa erarestoranides ja elada kodumajutustes, kus vanaema keerab elutoas lokirulle, lapsed jooksevad ringi, ilma särgita naabrionu tuleb kruvikeerajat laenama ja vennanaisenõbu vahetab köögis veetorusid.
Kuidas raha Kuubal tegelikult liigub?
See erarestoranide ja kodumajutuste süsteem mõeldi riigi poolt välja 90-ndate alguse n-ö näljaajal, mis järgnes NSVL kokkukukkumisele – siis avastaski tegelikult Kuuba enda jaoks turismi, hakkas ehitama suuri kuurorte ja võimaldas siis n-ö nälgival rahval endal ka veidi elatist teenida.
See pole täna muutunud, kuid viimase aja turbulentse arvestades on Kuubal turisti väga vähe. Elektrit antakse jao pärast, benss oli vahepeal kulla hinnaga.
Oleme oma sealsete sõpradega pidevas ühenduses ja viimased uudised on järgmised. Bensu hind on langenud, elektrit on ka ning väheseid turiste koheldakse nagu VIP-e – kõik saavad aru, et ainult nii on võimalik, et elu läheb natukenegi paremaks.
Miks režiim niipea ei kao?
Sorry, aga minu isiklik arvamus on, et tehku onu Donald mis tahes, režiim Kuubal ei vahetu. See ei ole ammuilma enam ainult Fideli „klann“. Seesama sõjavägi, muu nomenklatuur, kes on huvitatud, et hotellis, kus öö maksab üle 200 dollari, pestaks pesu ja vahetataks linu 30 dollari eest kuus – see seltskond on rohkearvuline ja laialivalguv, ehk isegi sajad tuhanded inimesed. Ja loota, et nad lihtsalt oma privileegidest loobuvad, kui „tuleb noor ja tugev mees ja vaatab ringi veski sees“ – andke andeks, seda ei juhtu. Enne lepitakse mikidega kokku või surebki rahvas nälga.
Kas üldse Kuubale minna?
Igal juhul – eks see Kuuba on selline kummaline koht alati olnud, kuhu reisida. KUI veidi telgitagustesse ka süveneda, mitte ainult kohvikus rummi juua, salsat tantsida ja vanast autost pilti teha. Ajakapsel, düstoopia (ma juba ütlesin seda, aga paremat sõna ei tule pähe) ning rännak kuhugi ajastusse ja riigikorra juurde, kus tegelikult ise üldse elada ei tahaks. Ei taha kuubalased ise ka, ega nad lollid ei ole. Nagu mu sõber Oslandi ütles – kuubalane teeb hommikul külmkapi lahti, süüa seal ei ole, aga rummi on. Võtab lonksu ja läheb eluga edasi.
Lähme tegelikult meie ka. Kui olukord jääb selline, nagu praegu, siis meie sügisreisid Kuubale toimuvad. Eks ta natuke „tumeturismi“ valdkonda läheb – aga läks ennegi, nagu mainisin. Kui süveneda. Nüüd on Kuuba vaesus ja reaalsus lihtsalt veelgi rohkem pinnal. Pidu natuke vähem. Turisti palju vähem. Kindlasti ei ole see reis kõigi jaoks sobiv. Kuid KAS üldse Kuubale minna ja MILLAL? Seda küsimust on mult küsitud juba alates esimesest Kuuba reisist, mis toimus 2011. aastal. Pärast reisi on mõni öelnud: „Okei, mul on hea meel, et seda nägin, aga tagasi enam ei läheks“. Teine, et „iga kell uuesti“. Mõlemal on õigus.
Mida enne reisi teada?
Kuid üks asi küll, mida panen südamele, KUI see mõte mõlgub, et kas minna või ei. Lisaks olmele – et kas sul on OK reisida nii, et soe vesi või dušisurve või 24h elekter ei ole inimõigus – süveneda veidi nii Kuuba ajalukku kui tänapäeva. Siis on lihtsam mõista, MIKS on igas suvalises põõsas mojito-baar ning miks kohalikud tütarlapsed on meessoost turistide vastu erakordselt sõbralikud. Sest et neil ONGI tegelikult NII VÄGA seda turistidollarit vaja, et selle nimel ollaksegi valmis milleks iganes, sealhulgas siis kasvõi päev otsa kusagil ei-tea-kus põõsas mojito-baari pidama, et äkki päeva jooksul keegi astub läbi.
Ja asja uba on siis selles, Kuubal reisides tulebki teinekord kõike seda sellisena võtta ja aktsepteerida, et NII ONGI ja kogu seda protsessi nautida, ja mõnikord ka kuulekalt oma kolmedollariline mojito või kookospähkel tühjaks juua. Kellegi teise jaoks on see kolmekas praegu olulisem. KUI oled juba otsustanud, et sinna reisid.
