VUNTSID JA HEAD ÕHUD

Miks Argentina on üks ägedamaid kohti Lõuna Ameerikaga tutvumiseks?

Kaspar Uljas, Amazonas Reiside teejuht Argentinas

Olen üsna kindel, et enamik soojale maale tehtud reisikirjadest algab niiske ja troopilise õhupahvaka kirjeldamisega, mis lennukist väljudes sind otsekui embab. Ja mis seal salata, eks see klišee vastab tõele. Kui Eestis on suvi ja allpool ekvaatorit paralleelselt “talv”, siis Argentinasse reisimise peale ilmselt väga ei mõelda. Aga võiks, sest juba oktoobris tervitab seal kevadiselt soe õhk ning kuni aprillini välja on see ideaalne aeg kogu riigi avastamiseks.

Olen Argentina vahet reisinud juba üle kümne aasta ning üks tunne on lennujaama jõudes püsinud muutumatuna. Nimetagem seda „katoliiklikuks lõhnaks“.

See on mu omavaheline nali Argentina sõpradega, mis kirjeldab kummalist segu klooriga pestud põrandatest, niiskest kivist ja vanast kirikust. Üllataval kombel on see aroom äratuntav nii Ibeeria poolsaarel kui ka teisel pool Atlandi ookeani Buenos Airese rahvusvahelises Ezeiza lennujaamas.

Eks igal linnal või riigil on oma ainulaadne lõhnamaastik, olgu selleks bensiiniaurune, tubaka- ja rummisegune Havanna, kardemoni kohvi ja piparmündine Rammallah Palestiinas või currywursti ja torustikuhaisune Berliini metroo. Ka Buenos Airesel on oma lõhn. Linna nimi tähendab otsetõlkes „head õhud“, mis kõlab pajulubavalt. Selle tegelik tähendus jäägu igaühe enda kohapeal avastada.

Buenos Airest ja Argentinat ei saa muidugi mõista ainult õhku nuusutades. Üsna kiiresti märkad, et siin ei räägita niisama tühjast-tähjast. Kui räägitakse poliitikast, tehakse seda kirglikult. Kui räägitakse jalgpallist, siis veel kirglikumalt. Kohalik taksojuht võib sulle juba lennujaamast kesklinna sõites selgeks teha, miks see riik on korraga nii geniaalne kui ka täiesti absurdne. Emotsioonid käivad siin maksimumi peal ning seda näitas hästi ka viimane jalgpalli MM. Jalgpall on teadagi osa argentiinlase identiteedist. See on omaette religioon, mis kütab kirgi vähemalt sama palju kui kohalik poliitika või aastakümneid kestnud inflatsioon.

Jalgpalli võetakse lausa nii tõsiselt, et selle ümber on tekkinud Argentinas palju ebausku ehk cábalasid. Mõni vaatab kogu turniiri jooksul mänge täpselt samal diivanikohal, teine kannab samu sokke või särki, mida igaks juhuks enne turniiri lõppu ei pesta. Mõnda sõpra ei lubata enam üldse mängu vaatama, sest ta on mufa ehk ebaõnne tooja. Usutakse tõsimeeli, et õiged rituaalid võivad mängu tulemust mõjutada ja vahel ulatub ebausk lausa presidendipaleese. 

Üks lõbusamaid internetis levivaid teooriaid on presidendi vuntside teooria ehk la teoría del bigote presidencial. Selle järgi vajab Argentina suure jalgpalliturniiri võitmiseks riigipead, kellel on vuntsid. Kui ajaloos tagasi vaadata, on kokkusattumus kahtlaselt hea: 1978. aasta maailmameistritiitli ajal juhtis riiki vuntsidega Jorge Rafael Videla, 1986. aastal vuntsidega Raúl Alfonsín ning 2022. aastal vuntsidega Alberto Fernández. Javier Mileil vuntse pole ning 2026. aasta MMil jõudis Argentina küll finaali, kuid kaotas Hispaaniale. Teooria rikub küll ära 2024. aasta Copa América võit vuntsideta Milei ajal, aga ühe korraliku cábala puhul ei maksa faktidel lasta head lugu rikkuda.

Seekord ei aidanud seega isegi cábalad. Kaotada argentiinlased muidugi ei oska. Nende trotslikkus ja mässumeelsus ärritab teisi, argentiinlastele endile see aga meeldib ning ajab rinna veel rohkem uhkusest kummi. Hoolimata kõigist kriisidest, kaotustest ja probleemidest on argentiinlane olla nende suurim rõõm, vahel lausa ainus asi, mida keegi neilt ära võtta ei saa.

Selles on midagi väga argentiinlaslikku. Võit muutub rahvuslikuks peoks ja kaotusest tehakse rahvuslik manifest. Natuke draamat, natuke trotsi, Messi ja Maradona ning lõpuks ikka vamos Argentina! Järgmisel hommikul juuakse mate’t, analüüsitakse kohtuniku eksimusi, kirutakse valitsust, minnakse tööle ja elu läheb edasi. Oskus kõigele kaasa elada ja lõpuks ikka elu nautida ongi üks põhjus, miks mulle see riik nii väga meeldib. Asju võetakse tõsiselt, aga elu ei jää sellepärast elamata. 

Jalgpalli ja poliitika kõrval on Argentinas veel üks teema, millest on raske mööda pääseda: raha. Aastakümneid kestnud inflatsioon ja peeso kõikumine on muutnud dollari kohalike jaoks peaaegu paralleelvaluutaks ning veel mõni aasta tagasi pidi iga reisija teadma, mis on dólar blue ehk mitteametlik dollarikurss. Milei majandusreformidega on olukord palju muutunud. Inflatsioon on varasemaga võrreldes tugevalt aeglustunud, valuutakursside vahe vähenenud ja reisija jaoks on rahaga toimetamine lihtsam. Heas restoranis saab endiselt Euroopa suurlinnadest soodsamalt süüa, kuid Argentina pole enam „poolmuidu“ reisimaa, kus eurooplane end pärast esimest rahavahetust kohalikuks oligarhiks pidas.

Kui keegi küsiks minult, millise riigi valiksin esimeseks Lõuna-Ameerika reisiks, oleks Argentiina üks lihtsamaid vastuseid. Kõik on korraga piisavalt tuttav ja piisavalt teistsugune. Buenos Aires võib oma kohvikute, teatrite, raamatupoodide ja laiade avenüüdega mõjuda esialgu peaaegu euroopalikult, kuni märkad, et õhtusöögile minnakse ajal, mil Eestis juba hambaid pestakse.

Ja Buenos Aires oma euroopaliku ilme ja latiino kiiksuga on alles algus. Mõne tunni lennu kaugusel ootavad Iguazú troopiline džungel ja hiiglaslikud kosed, Mendoza viinamarjaistandused ja Andide lumised tipud, loodeosa punased mäed ja põlisrahvaste kultuurid ning lõunas Patagoonia liustikud ja maailma lõpu tunne. Argentinas saab ühe reisi jooksul kogeda sellist mitmekesisust, mille jaoks oleks mõnel pool vaja läbi sõita terve manner.

Reisida on siin mõnusalt lihtne ja üldiselt turvaline. Buenos Aireses tuleb nagu igas suurlinnas oma telefonil ja rahakotil silm peal hoida, kuid turismitaristu on hea, vahemaid saab läbida lennukite või kaugliinibussidega, süüa saab suurepäraselt ning inimesed on avatud ja suhtlemisaltid. Hispaania keele oskus teeb elu muidugi lõbusamaks, aga ka ilma selleta ei jää empanada tellimata ega vein joomata.

Ja võib-olla ongi Argentina huvitav just seetõttu, et sinna ei minda enam ainult odavat steiki sööma ja soodsat vahetuskurssi nautima. Minnakse riigi enda pärast. Seal ei pea kogu aeg midagi vaatama ega järgmise vaatamisväärsuse poole kiirustama. Argentiinat tasub kogeda kõigi meeltega. Buenos Airese sumin, pühapäevane asado lõhn, pargis jagatud mate või pärastlõuna tänavakohvikus võivad rääkida palju rohkem kui mõni kuulus vaatamisväärsus. Kõik, mille pärast reisitakse, ei pea olema kaardile märgitud.

Kõige selle kõrval jäävad Argentinast kõige eredamalt meelde sageli hoopis inimesed. Argentiinlased oskavad elu nautida, veeta tunde sõpradega ühe laua taga ning leida ka keerulistel aegadel põhjuse tähistada ja naerda. Võib-olla just seepärast juhtubki sageli nii, et esimene reis Argentinasse ei jää viimaseks.

Minu Argentina lugu sai alguse muusikast, kuid ammu pole see enam ainus põhjus tagasi minna. Oma osa on inimestel, Buenos Airesel ja mitmekesisel loodusel. Võib-olla mängivad oma rolli vuntsid ja see katoliiklik lõhn. Igatahes piisab Buenos Aireses lennukist välja astudes esimesest soojast õhupahvakast, et meenuks: kurat, kui hea on jälle kohal olla.