REISI VÕIMALIKKUSEST NICARAGUASSE
Ivo Tšetõrkin, reisikorraldaja ja gonzo-antropoloog
Ma ei huvitu reisil liigselt poliitikast – presidendid-ministrid ei ole mulle küllakutset esitanud ning portaale ja ajalehti saab ju lugeda ka kodus, selleks ei pea oma maist keha kalli raha ja veel kallima aja eest teise maailma otsa vedama. Aga vahel juhtub, et see poliitika saab su ikkagi kätte. Niimoodi juhtus ka Nicaraguaga.
Just saime valmis sarja „Õhinapõhised Nicaraguas“ – ning ühe soojaga, kui juba tiir tehtud, said valmis ka reisikavad. See maa tõesti väärib külastamist. Ning sarjas juba endalegi tüütuseni korratud, kuid siiski üks peamisi mõtteid on see – ei ole maailmas enam palju kohti, kus astud sisse viisakasse kesklinna hotelli, võtad toa ning küsid toreda respa-tüdruku käest, et „millal siin viimati eelmised välismaalased käisid?“, saad vastuseks – „noh, nii kolm nädalat tagasi olid kaks tükki“. Selline olukord kordus Nicaraguas ikka ja jälle.
Aga ma ei hakka siinkohal selle maa kiidulaulule rohkem kirjaruumi kulutama – kel huvi, siis Õhinapõhised Nicaraguas on ETV pealt vaadatav igal neljapäeval kell 22 (ja nt Jupiterist muidugi kogu aeg).
Juhtus nii, et järsku, veebruari lõpus, karmistas Nicaragua järsult oma viisarežiimi. Seni oli see maa eestlastele viisavaba – tasu vaid 10-dollariline „turistimaks“ piiril. Nüüd aga järsku kehtestati meile kõige karmim, C-kategooria viisarežiim, kõrvuti Tšaadi, Gaboni, Kongo DV, Mauritaania ja... Leeduga. Läti, samas, on sellest patust prii. Teeb kadedaks, onju.
Suurem pilt on tegelikult see, et see režiim kehtestati ilmselt eelkõige Kuubat silmas pidades. Just Nicaragua oli seni paljude kuubalaste jaoks tee Ameerika Ühendriikidesse – viisavaba ning ehk vaid 100-dollarilise lennupileti kaugusel. Ning sealt siis võtsid need cubana’d ja cubano’d, kel ametlikku USA sissesõiduluba pole või keeruline saada, ette raske teekonna põhja poole, mis päädib Mehhiko-USA piiriületusega kusagil Chihuahua kõrbes või üle Rio Grande jõe.
Nojah, ning kuna me kõik teame, mis juhtus Venezuelas, siis selles valguses panigi Nicaragua oma piiri kuubalaste ees kinni. Ning lisas sinna rea teisi riike. Võib arvata, et Eesti on sattunud sellesse nimekirja juhuslikult ning sama meelt paistab olevat ka meie Välisministeerium, kes koostöös Euroopa Liidu instantsidega on täna tegelikult ka asjaga tegelemas. Sest samasse nimekirja sattusid lisaks Leedule ka veel Sloveenia, Slovakkia ja Horvaatia. Ning EL-i seisukoht on, et liikmesriike tuleks kohelda võrdselt. Näis siis, kas menetlus toob tulemuse, aga hoiame pöialt.
Ühtlasi oleme proovinud taodelda esialgu vaid meie reisijuhtidele ka nimetatud c-kategooria viisat. See on päris keeruline protsess, aga no sellest polekski midagi, kui asi vähemalt liiguks. Viisa saamiseks tuleb kõigepealt saada luba Nicaragua Siseministeeriumist, misjärel liigub menetlus edasi Belgias asuvasse saatkonda. Kuid kahe kuu jooksul ei ole me veel ka sealt siseministeeriumist nö. rohelist tuld saanud. Kui see tuleb, siis muude dokumentide hulgas, mis saatkonda lähevad, peab olema ka näiteks karistusregistri tõend kriminaalkaristuste puudumise kohta (mis peab muidugi olema ka vandetõlgitud ja apostillitud). Oeh. Ühesõnaga, keeruline. Loodame pigem siis diplomaatiliste kanalite peale, äkki tõesti ühel hetkel vaadatakse, et ups, Eesti küll ei pea selles nimekirjas olema ja turism, mis tegelikult ei ole ju mitte ühtegi otsa juurest poliitiline, on Nicaraguasse ikka teretulnud. Sest tõesti tundsin end seal umbes nii nagu 20 aastat tagasi, kui esimest korda jala Ladina-Ameerikas maha panin – maa on nurgeline ja tolmunud, veidi unustatud ja rohtunud, kuid see-eest ehe ja päris. Ning veelkord, selliseid paiku ei ole maailmas palju, mis veel massiturismist – ja kohati ka üldse igasugusest turismist – on puutumata ja rikkumata.
