Karakterid ja koloriidid – fotoreis NICARAGUAS

TEEKOND

1. PÄEV / Managua - León
Ehkki pikk ja, mis seal salata, väsitav lend maandub lõpuks Managuas, on Nicaragua pealinn selline suur ja laialivalguv monstrum, kus me tõesti liiga palju peale ei oska hakata. Seega võtame ennast korra veel kokku ja sõidame kohe paari tunni kaugusele León’i, et reisiväsimusest puhata juba väksemas ning vägagi kaunis vanalinnas.

2. PÄEV / León
Ärkame meie mõnusas vanaaegses hotellis linna südames. Kulgeme rahulikus tempos ja ilma kindla ajagraafikuta, et jõuda päriselt kohale. Leon on Nicaragua ajalooline koloniallinn, mis on ka lähiajaloo poolest eriti laetud - just siin toimusid 1970ndatel aastatel kõige versisemad linnalahingud sandinistade ja diktaator Somoza vägede vahel. Ülikoolilinnana on ta ka täna väga noor ja elus, sest tudengieluga kaasneb ju ikka ka tänavaelu. Armsate pastelltoonides ajalooliste hoonete ning vulkaanide taustal võib märgata ka “poliitiliselt laetud” tänavakunsti. Peatume kohalikel turgudel ning põikame läbi Revolutsioonimuuseumist, mis on küll veidi morbiidne, kuid annab aimu Nicaragua raskest minevikust - seda lihtsam on mõista, miks nicaragualased täna niivõrd rõõmsad ja sõbralikud on, hoolimata materiaalsete rikkuste vähesusest.

Õhtust võimegi süüa “turisti kombel” kohe Raekoja platsi äärses restoranis, siiski tundmata end turistidena - restoran on täis vaid kohalikke. Kus mujal maailmas see tänapäeval veel nii on?

3. PÄEV / Täna on vulkaanipäev!
Nicaraguas asub kokku tervelt 7 aktiivset vulkaani - ning täna on meil võimalus külastada neist suisa kahte! Julgematega läheme hommikul Cerro Negrole… kelgutama! Cerro Negro on üks maailma noorimaid ja aktiivsemaid vulkaane, asudes Leónist umbes tunni kaugusel. See dramaatiline mustast laavast tuhamägi tõuseb ca 700 meetri kõrgusele ning on kuulus “vulkaanisurfi” poolest - siin saab puust kelgul mööda süsimusta nõlva alla lasta! Tõus tippu võtab mõõdukas tempos ligikaudu tunni, puust kelgul allalaskmine ligikaudu minuti.

Kelle jaoks selline lõbustus tundub veits liiast, võivad võtta hommikul vabalt ning liituda teistega pärastlõunal - siis sõidame vanade Toyota Land Cruiseritega mööda vägevat Indiana Jones’i džungliteed Telica vulkaani juurde. Telica on üks Nicaragua kõige aktiivsemaid ja muljetavaldavamaid vulkaane, mille pidevalt suitsu eraldav kraater pakub võimalust vaadata otse „maa sisemusse“. Matk kraatrini kestab ligemale tunni ning meelega oleme valinud selleks hetkeks just päikeseloojangu, kui kraatrist tõusev suits muutub oranžiks ja taevas värvub sügavpunaseks. Maastik on kivine ja karm, kuid pakub dramaatilisi vaateid. Võtame aega, et mitte vaid vaadata, vaid kogu kehaga tunda, kuidas vulkaan justkui elava organismina hingab - see on suurepärane hetk tunda, kui võimas ja vägev on Emake Maa. Mäest alla matkame juba ööpimeduses.

4. PÄEV / León - Granada
Rahulik hommik hotellis, misjäral seame ennast valmis sõiduks Granada suunas. Sõiduaeg on umbes 3 tundi, kuid teele jääb ka üks “üllatus” - diktaator Somoza-aegne piinakamber-kindlusvangla. Tänaseks mahajäetud obskuurset hoonekompleksi valvavad vanad pensonil olevad revolutsionäärid, kes heal meelel siia harvasattuvatele huvilistele lugusid pajatavad, kuidas siin omal ajal madistati ning teisitimõtlejaid julmal ja veel julmemal viisil piinati.

Õhtuks aga jõuame kaunisse Granadasse ning majutume taaskord vanalinnas asuvasse ajaloolisesse hotelli. Kindlasti jääb aega ka õhtuseks linnatiiruks ning mõnusaks õhtusöögiks.

5. PÄEV / Granada
Granada on üks vanimaid pidevalt asustatud linnu Kesk-Ameerikas. Oma asukoha tõttu Nicaragua järve ääres, põhilisel Ameerika-Euroopa vahelisel kaubateel, on ta olnud sajandeid kaubanduse, kultuuri ja religiooni sõlmpunkt. Omaaegne rikkus peegeldub värvilistel ja kõrgetel fassaadidel, ilusatel munakivitänavatel, muinasjutulistes sisehoovides. Mitu korda on Granada ka piraatide poolt maha põletatud, kuid ikka uuesti “tuhast kerkinud”. Ning nii ajalooliselt kui ka tänapäeval valitseb igivana “vimm” Granada ja Leóni vahel. Mis seal salata - kui Leóni vanalinn on pigem nurgeline ja romantilise tolmukihiga kaetud, kuid see-eest elus, siis Granada on klanitud ja turistide jaoks läikima löödud - kuid ehk seetõttu pisut “päris-Nicaraguast” kaugemal. Oma võlu on mõlemas, eks ise saad pärast otsustada, kumb Sinu südame võitis.

Teeme rahuliku ja lühikese tiiru ajaloolises keskuses, mööda põhilisi tänavaid ja väljakuid - kuid edasi saad tänase päeva sisustada nii, nagu ise soovid. Kolada turul, istuda tänavakohvikus või keskväljaku pargis ning inimesi ja elu vaadelda. Või siis hoopis Nicaragua järves supelda ja rannapargis vaikust nautida. Aktiivsemad võivad sõita kajakkide või kanuudega järves asuvate vulkaaniliste, enamasti eraomandis olevate Granada saarte vahel ning Nicaragua rikaste ja ilusate suvilaid ja villasid eemalt piiluda. Õhtul aga lööb vanalinna La Calzada nimelisel tänaval lõkkele ka baarielu-melu.

6. PÄEV / Vulkaanijärv ning Vaikne ookean
Pärast rahulikku hommikut asume taas teele. Kas oled kunagi ujunud kustunud vulkaani kraatris? Kristallselge ja mineraaliderikas järv on nicaragualaste sõnul kõige selgem veekogu kogu riigis - ning ühtlasi ka üks sügavaim, kuni 200 meetrit.

Õhtuks jõuame Popoyo randa - Vaikne ookean ei ole vaikne, lained on siin võimsad. Kuid rand ise on rahulik ja vähese arendusega – siit leiab liivarandu, kaljusid ning avaraid vaateid ookeanile ilma rahvahulkadeta. Kohalik elu kulgeb aeglaselt: mõned rannabaarid, surfilaenutused ja lihtsad majutuspaigad ning lõdvestunud, boheemlaslik atmosfäär.

7. PÄEV / Ookeanipäev!
Täna ärkame kindlasti ilma kellata - kui Sa just ei soovi juba päikesetõusu rannas tervitada. Mõnus desayuno ootab Sind meie otse rannal asuva pisihotelli terrassil just siis, kui Sa oled valmis seda nautima. Ning päeva saad sisustada taaskord oma parima äranägemise järgi. Äkki tahad võtta oma elu esimese lainesurfitunni ranna kaugemas sopis asuvas Algajate Lahes - või siis lihvida oma oskusi maailmatasemel lainetel mõne kaugema riffi juures? Muidugi annab ka niisama laintes möllamine aimu, kuivõrd võimas on ookean. Tuleb olla ka pisut ettevaatlik - eestlane on mere-, aga mitte ookeanirahvas ning siinsetesse lainetesse ja hoovustesse tuleb suhtuda austusega. Kuid see heli ja veepritsmed, mis seda päeva saadavad, on meeldejäävad. Ning loomulikult ei käse keegi veeta päeva rannaliival või võrkkiiges lebades - võid jalutada kilomeetreid inimtühjal liival paigas, mille sarnased Euroopas (või isegi Mehhikos) on juba ammu suuri hotelle täis ehitatud.

Õhtusööki naudime samuti otse rannal ning - miks mitte? - lubada endale hiljem ka kokteil või kaks vanast chicken-bus’ist ümberehitatud rannabaaris, millega üks hipi siia päriselt “ankrusse” jäi.

8. PÄEV / Riigi teise serva ja džunglisse!
Hommik veel ookeanilainte mühina saatel, kuid siis ootab meid paraku ees veidi pikem sõidupäev. Ikka teeme ka teel peatusi ning eks see Nicaragua koos kõigi oma imestamisväärsustega paistab ju ka bussiaknast - kuid õhtuks peame jõudma peaaegu riigi teise serva, Boca de Sabalose nimelisse džunglikülla. Hubasest puust hotellist/loodžist otse vee peal, Sabalose ja San Juani jõgede ristumiskohal saab meie kodu ja “baaslaager” nüüd tükiks ajaks - vahelduseks ei pea mitu päeva kotti kokku pakkima. Lihtne, kuid tõeliselt hubane “džunglipesa”, kus juhtub tihti, et hommikul äratavad Sind möiraahvid, kes on otsustanud karjakaupa just siia tulla puu otsa hommikueinet võtma.

9. PÄEV / Metsiku Lääne piraadilinn
Hommikut võivad soovijad alustada kanuumatkaga mööda Sabalose jõge. Vaid mõne aerutõmbe kaugusel lõpeb küla ja algab mets. Needsamad möiraahvid, linnud, vaikus ja elu lihtsus. Hiljem aga jalutame Boca de Sabalose külas - see on väga äge “metsiku lääne” tundega küla, kus on tunda, et tsivilisatsioon hakkab lõppema. Sadamakõrtsid, õnneotsijad, puuraidurid ja kullakaevurid - see küla oleks pärit nagu kusagilt seiklusjutust või vanaaegsest filmist. Kuid aega jääb ka meie mõnusas majutuses jõeelu vaatlemiseks või niisama olesklemiseks. See paik on tõesti kõigest eemal, ning seda isegi Nicaragua mõistes - isegi siseturism on siin peaaegu olematu.

10. PÄEV / Sügavamale džunglisse ning piraadilinn El Castillo
Päev algab vara, sest me läheme džunglisse! Hiiglaslik Indio Maiz’i kaitseala on üks suurimaid troopilise vihmametsa reservaate terves Kesk-Ameerikas. Kuid seal puudub igasugune turismitaristu - pole loodže, pole ametlikke matkaradasid ning suur osa sellest alast on suisa ametlikult ligipääsmatu, nö. off-limits nii turistidele kui ka igasugustele loodusteadlastele. Rada, mida mööda meie sellesse metsamassiivi siseneme, on üks väheseid ametlikke punkte Indio Maiz’i külastamiseks - ning asjaolu, et siingi käib vaid mõni üksik külastaja nädalas, annab selget aimu, kui kauges maailmanurgas me üleüldse viibime.

Mõnetunnisele matkale järgneb suplus jahedas džunglijões, misjärel suundume El Castillo nimelisse džunglikülla. See on huvitav ajalooline paik - enne Panama kanali ehitamist oli siit mööda voolav San Juan’i jõgi sajandeid see tuiksoon, mida mööda liikusid Lõuna-Ameerikast riisutud kuld ja rikkused Kariibi mereni ning sealt edasi Euroopasse. Seetõttu oli siin ka meeletult palju tõelist Kariibi mere piraatlust. Just piraatide tõrjumiseks on El Castillo kõrgele künkale ehitatud kindlus, sest jõgi on siin kärestikuline ning piraadid pidid just siin hoo maha võtma. Ronime sellesse džunglikindlusesse ning jalutame veidi ka küla vahel - võib vaid kujutleda, millist elu elati siin sajandite eest. Kuid kerget “piraadi lõhna” on siin tunda tänaseni. Selle põhjuseks - sügaval džunglis asuv illegaalne kullakaevandus, mis mõjutab siinset külaelu rohkem, kui pealt paistab.
Pika päeva õhtuks jõuame aga tagasi oma hubasesse loodži Boca Sabalose servas.

11. PÄEV / Džunglipuhkus!
Vaba päev võrkkiiges raamatu lugemiseks, veelkord kanuuga mööda jõge sõitmiseks, Sabalose külatänaval jalutamiseks või kuidas iganes Sulle meeldiks täna puhata. Võimalusi ja aega selleks on ning koht ise maagiline ja ilus. Meie loodži terrassilt avaneb vaade nii San Juani kui Sabalose jõele - iga natukese aja tagant toimub midagi, erineva suuruse, kuju ja kummalisus-astmega paadid sõidavad sisse-välja, tuues-viies nii kaupa kui inimesi siia piiriäärsesse maanurka.

12. PÄEV / Pärlilaguuni poole
Hommikust sööme veel meie kauni vaatega džungliloodži terrassil, misjärel on aeg uuesti teele minna - taaskord pikem sõidupäev, mille õhtuks jõuame Pearl Lagooni. See on hoopis uus Nicaragua, mis on ajalooliselt olnud seotud pigem Kariibi mere ning Briti koloniaalpärandiga - siinsete elanike emakeel on kreooli inglise keel ning isegi tee sisemaalt jõudis siia alles 5 aastat tagasi! Kui ei teaks, siis pakuks, et oled jõudnud Jamaicale - “yah man!”. Majutume väiksesse perehotelli laguuni ääres, sööme õhtust, naudime külaelu.

13. PÄEV / Vot sellised saared on olemas!
Täna sõidame terveks päevaks tõelistele Kariibi mere paradiisisaartele. Pearl Key´de saarerühm asub rannikust mõnekümne kilomeetri kaugusel ning siin ei ole ei hotelle, rannabaare ega üleüldse mitte mingisugust turismitaristut - veel! Saame tunda end tõelise robinsonina, jalutada tallamata liival, ujuda sini-sinises Kariibi meres. Selliseid kohti ei ole maailmas palju järel - isegi mitte ränga raha eest! Seikluslikuma hingega rändurid aga võivad avastada džunglisse mattuvat “miljonärivillat”, mis kohaliku kogukonna poolt koos saarega hiljuti ebaseaduslikult omanikult nö. tagasi võideti. Meie kohapealsed sõbrad on võtnud kaasa kõik vajaliku, et valmistada meile siinsamas üks mehine run-down - värskelt pressitud kookosest, kalast ja mereandidest supp, mis on siinse rahva lemmikute lemmik.
Nagu öeldud, pole siin ühtegi majutusasutust - seetõttu jõuame õhtuks tagasi Pearl Lagooni.

14. PÄEV / Pearl Lagoon - Bluefields
Pärast rahulikku hommikusööki sõidame veidi maad takso ning seejärel tunni jagu kaatriga mööda kanaleid ja laguune - ning jõuame lõunaks Bluefields’i. See omaaegne piraadisadam saigi nime Hollandi piraadi Abraham Blauvelti järgi, kes siin toimetas, laevu parandas ning San Juani jõelt tulevaid Hispaania kullakoormatega laevu merepõhja paugutas. Tänagi on Bluefields üks kummaline linn - täpselt ei oskagi näpuga näidata, mis siin need kõige toredamad vaatamisväärsused oleks. Ning seetõttu ilmselt ei käigi siin peaaegu üldse mitte mingeid turiste. Kuid linnas on selline kummaline hõng, mis kindlasti ei tule vaid kirevast minevikust - ka täna on Bluefields elust pakatav, kirju, sõbralik, lärmakas, heas mõttes vägagi “segane” linn. Ka siia jõudis maantee sisemaalt alles hiljaaegu, mistõttu kohtad ees pigem kariibi kultuuri ning inglise keelt kõnelevaid kohalikke. Igal juhul on Bluefieldsi olemus selline… “vihka või armasta”. Aega jääb linna peal kulgemiseks ning viimaseks ühiseks õhtusöögiks kohalike poolt linna parimaks peetud kalarestoranis. Ning õhtuseks jalutuskäiguks keskväljakul, kus pärast päikeseloojangut lööb kihama mõnus ja vägagi Kariibi-pärane elu ja melu.

15. päev / Managua - lennujaam ja kojusõit
Üks oluline põhjus, miks me reisi just Bluefields’is lõpetame, on vältida 7-tunnist bussisõitu pealinna Managuasse. Siin saame minna pisikese lennuki peale, mis viib meid vaid tunnipikkuse propelleripõrina saatel otse Managua lennujaama, kust varsti väljub ka suur lennuk.
Mis seal ‘s ikka, läbi ta sai - ning pole võimatu, et just sellelt reisil saab alguse - või siis kinnituse - Sinu armastus Ladina-Ameerika vastu. Sest inimesed on sõbralikud, loodus kaunis, elu tõeliselt äge ja ehe. Ning viimane mitte hapupiimane - ei saa üle rõhutada, kui palju mõjutab reisi autentsust ikkagi see, et oled enamikes kohtades suure tõenäosusega ainuke võõramaalane. Kauaks see siin nii veel jääb? Kes teab…