ESIMENE REIS SAAB OLLA AINULT KORRA - REISIJUHI MÄRKMEID UUS-MEREMAA REISILT
Liis Ojaste, Amazonas Reiside teejuht Uus-Meremaal
Mul on au ja rõõm kutsuda Aotearoa’t oma koduks juba seitse aastat. Ja nii tore on, et on tekkinud võimalus jagada seda kaunist riiki ja erilisi hetki kaugete kaasmaalastega – eestlastega. On midagi tõeliselt erilist selles, kui saad näha juba tuttavaid paiku läbi uute silmade. Iga reisija toob kaasa oma loo, oma rütmi ja oma huvid. Mõnda kutsuvad mäed, teist metsad…
Tänu meie väikesele, kuid armsale grupile - olime vaid kuuekesi! - saime lasta graafikul kulgeda vabamalt. Ja muidugi ka bussis mõnusalt laiutada. Peatuda natukene kauem koskede juures, kui oli soovi - või teha ujumispausi karastavates jõgedes ja järvedes.
Suureks eneseületuseks oli Tongariro vulkaanilise maastiku ületus – 20,2 km, mille kõrgeim punkt ulatub 1886 meetrini. Kuigi vahepeal tundus, et see rada ei saagi kunagi otsa, võivad reisijad enda üle väga uhked olla – selline saavutus ei tule niisama! Ja muidugi need vaated, mis on auhinnaks selle suure töö eest, kuid mille kirjeldamiseks ei ole mõtet kirjaruumi või trükimusta kulutada.
Mägedel ja loodusel on eriline koht maoori kultuuris – õppisime tundma nende ravimtaimi ning harjutasime ka lindude ja puude nimede hääldamist te reo maoori keeles. Metsikul läänerannikul saime tunda ka piirkonna temperamentset ilma - see siin ei ole troopika! Kuid see meid ei heidutanud – vihmakeebid selga ja ikka loodusesse! Seekord jäi küll Lake Mathensoni imeline mägede peegeldus nägemata, aga elamus oli seda väärt. Vahepeal valasime jalanõud veest tühjaks ja lasime jopedel kuivada, et siis õhtupimeduses taas müttama minna – helendavaid ussikesi otsima. Ja üles me nad leidsime! Boonusena saime kaasa ka värske jalanõutäie vett.
Üldiselt hoidis ilmataat meid väga hästi. Terve reisi jooksul oli vaid paar vihmast päeva ja enamasti oli mõnusalt soe. Isegi Wellingtoni kuulus aastaringne tuul otsustas seekord puhata. Nägime ära veerandi Uus-Meremaa lambapopulatsioonist, mekkisime vähemalt nelja eri sorti kala, kastisime end nii ookeani- kui ka jõevette ning kohtusime lugematute metsikute sõnajalgadega. Päris igaühega pilti ei teinud, aga palju puudu ka ei jäänud. Ehk siis järgmisel korral näeme ära kõik ülejäänud Uus-Meremaa lambad ja sõnajalad - ootan seda aega, ning Sind koos minuga sellest osa saama!
