REISIJUHI MÄRKMED ESIMESELT MADAGASKARI REISILT
Joosep Sarapuu, zooloog ja Amazonas Reiside teejuht Madagaskaril
Madagaskar elab nagu pesatäis sipelgaid - sigin ja sagin igal pool, igal hetkel ning sajal eri viisil. Eks ole ka arusaadav, sest ühes maailma kõige vaesemas riigis tuleb kõigil kuidagi hakkama saada ja endale elatist ning toitu hankida. Seega pole ime, et välismaalasest külalisele tuleb pakkuda kõike mõeldavat, kui vähegi võimalust on. Kilekotis elav kuldkala, vetsuhari, austrid, kolmas paar otse “originaaltehasest” päikeseprille või värviline lina, pane voodisse või ümber keha, vahet pole. Ega ei pea ju müümiseks omama ka vastavat putkat või poodi, seda saab teha restorani uksel, teisel pool auto akent ja hotelli hommikusöögilauas. Lisaks on pakkumises ka takso peatamine, koti hoidmine, tänava ületamine ja 33 sekundit varem peas välja mõeldud “kuhu-iganes-ekskursioon”.
Reisijuhina on ilmselt kõige raskem leida sellel saarel üles rahu ja vaikus, kus saab kõrvade, nina ja nahaga tunda selle saare erilisust ja isepära. Parimad kohad selleks ongi omamoodi organismidega metsad, mis vahelduvad ja annavad võimaluse jalutada kuivas ja okkalises ning samuti ka lopsakas vihmametsas. Ja just need teevadki Madagaskarist Madagaskarim, reisist Reisi. Esimesel hommikul vihmametsas ei saa arugi, et sind ei ärata praegu sinu äratuskell, vaid hoopis maailma suurimad leemurid indrid. Keda sa ilmselt paari tunni pärast näed nii lähedalt, et võid üle lugeda tema ripsmekarvad ning võid isegi tunda õhust, et teie vahel on säde tekkimas.
Ja ka teised leemuriliigid, olgu need öösel aktiivseks muutuvad imepisikesed hiirleemurid või sireleemurid, ei taha sinu lähedusest ilma jääda. See on ikka enneolematult südamlik hetk, kui saad vaadata enda siruulatuse kauguselt kõige armsamaid ja samas kõige naljakamaid loomi maailmas. Mitte ainult vaadata, vaid ka vaadelda - sest ega nii sinul kui ka temal ei ole kusagile kiiret. Nii te seal olete, üks liputab saba ja näksib aeg-ajalt puude lehti ja teine loodab, et see ilus hetk ei lõppeks iial. Ja siis ta teeb ühe hirmnaljaka hüppe järgmisele oksale ja vaatlus jätkub. Tõsisemale loodushuvilise, nagu ka mulle, pakuvad omamoodi põnevust ja lisavad retkele särtsu ka peitusemäng kameeleonide ja gekodega, sest peita oskavad nad ennast imeliselt. Ning nende otsimine ja leidmine tekitab hasarti. Kui Sulle meeldib käia seenel või kalal, siis tead, millest ma räägin.
Metsas ei ole samuti vaja mõelda riigis oleva poliitilise olukorra peale. Vaid veidi enne meie reisi väljumist algasid Madagaskari suuremates linnades mitu nädalat kestvad rahutused riigijuhtide, eriti presidendi vastu, kes sunniti lõpuks ka riigist lahkuma. Nüüd on “pukis” sõjaväelane ja kõik tundub rahulik. Metsadesse ja kaugematesse piirkondadesse rahutused niikuinii ei jõudnud, aga ka pealinnas näis elu minevat omasoodu edasi. Eks rahvas sai ju selle, mida soovis ning nüüd on kohalik malagass palju lootusrikkam - oodatakse muudatusi ja paremat tulevikku. Esmajoones oleks vaja tagada tõrgeteta puhas vesi ja elekter, millest viimase jaoks tekitab valitsus aeg-ajalt ka tehislikku vihma. Tuleb odavam välja, kui kasutada pumpasid ja diiselgeneraatoreid. Eks näis, kuhu see kõik viib, aga üks on kindel - turiste ootab riik igal võimalusel ja paljud teevad kõik selleks, et neil oleks seal hea ja turvaline olla.
Kindlasti ootab meid tagasi ka minu malagassist sõbranna, Henikaja, kes oskas ja aitas meil pugeda kohalike silmavaate taha ning ehitas silla esimest korda kohtuvate inimeste vahel. Oma inimene kogukonnas on ikka hindamatu väärtusega ning usaldus ja turvatunne tekib hetkega. Ta saatis meid terve reisi ning tema kaudu jõudsime näiteks Maromizaha rahvani, kelle juures saime kohalikega lävida, nendega koos lõkketulel süüa teha, nende elust osa saada. Algselt pidi kõik aset leidma külavanema majas, sest kogu külaelu käib ikkagi suure juhi nõusolekul ja heakskiidul ning nõuab õnnistust. Tema maja poole sõites aga tuli ta meile hoopis oma puidust kepiga vastu. Õnnistust nõudis ka ühe looduskaitserühma aastapäev. Selle tarbeks, nagu kõikide tähtsate sündmuste jaoks, ohverdatakse malagasside püha ja tähtsaim loom seebu. Eks ka seebule on vaja anda oma õnnistus. Seega võtsime külavanema koos saatjatega peale ning sõitsime külaplatsile pühast üritusest osa saama. Naised, loomulikult koos meie abiga, puhastasid ja sorteerisid riisiteri, mehed teritasid terariistu ning lapsed õppisid tulevikuks neid samu oskusi. Hiljem loeti perekonnapead märkmepaberilt üles, et nad oma osale järele läheks ning hakkaks valmistuma homseks pidusöögiks.
Enamus kogukonda oli kohal, ainult mõned istusid baaris. No nagu ikka külades juhtub. Astusin ka sinna sisse ja no mis seal ikka, muist rahvast tipsutas ja mängis selle püha ürituse ajal lihtsalt raha peale kaarte.
Vahepeal aga sai valmis meie pidusöök. Lõkkel praadisid banaanid koos krevettidega, saladuslik taimelehemöks ja loomulikult riis, malagassi igapäevatoit. Pidusöögi lõpetas banaanilehtedesse keeratud kohalik maius, millel nimeks koba. Kõike seda saime nautida koos kokkade ja külarahvaga, kes kogemata lihtsalt mööda juhtusid jalutama.
