JUHTUMISED ESIMESELT MADAGASKARI REISILT
Joosep Sarapuu, Amazonas Reiside teejuht Madagaskaril
Madagaskar on enamjaolt elav maa, mida iseloomustab sigin ja sagin igal pool, igal hetkel ning igal eri viisil. Eks ole ka arusaadav, sest ühes maailma kõige vaesemas riigis tuleb kuidagi hakkama saada ja endale elatist ning toitu hankida. Seega pole ime, et eurooplasele tuleb pakkuda kõike, kui vähegi võimalust on. Olgu selleks kilekotis elav kuldkala, vetsuhari, austrid, kolmas paar otse “originaaltehasest” päikeseprille või värviline lina. Ega ei pea ju selleks omama ka putkat või poodi vaid seda saab teha restoraniuksel, teisel pool autoakent ja hotellis hommikusöögilauas. Lisaks on pakkumises ka takso, koti hoidmine ja 33 sekundit varem peas välja mõeldud tuur kuhuiganes.
Reisijuhina ongi ilmselt kõige raskem leida sellel saarel üles rahu ja vaikus, kus saab kõrvade, nina ja nahaga tunda selle saare erilisust ja isepära. Parimad kohad selleks ongi isemoodi organismidega metsad, mis vahelduvad ja annavad võimaluse jalutada kuivas ja okkalises metsas ning samuti ka lopsakas vihmametsas. Ja just need teevadki Madagaskarist Madagaskari. Esimesel hommikul vihmametsas sai ei saa arugi, et see ei ole sinu äratuskell, mis sind äratab vaid hoopis maailma suurimad leemurid, indrid, keda sa ilmselt paari tunni pärast näed nii lähedalt, et võid üle lugeda tema ripsmekarvad ning võid isegi tunda õhust, et teie vahel on säde tekkimas.
Ja ega muud leemurid, olgu need öösel aktiivseks muutuvad imepisikesed hiirleemurid või sireleemurid, ei taha sinu lähedusest ilma jääda. See on ikka enneolematult südamlik hetk kui saad vaadata enda siruulatuse kauguselt maailma kõige armsamaid ja samas kõige naljakamaid loomi maailmas. Mitte ainult vaadata vaid ka vaadelda, sest ega nii sinul kui ka temal ei ole kuskile kiiret. Nii te seal olete, üks liputab saba ja näksib aeg ajalt puude lehti ja teine loodab, et see ilus hetk ei lõppeks iial. Ja siis ta teeb ühe hirmnaljaka hüppe järgmisele oksale ja vaatlus jätkub. Omamoodi põnevust lisavad retkele ka kameeleonide ja gekode otsimine, sest peita nad oskavad ennast imeliselt.
Metsas ei ole samuti vaja tegeleda ega mõelda riigis oleva poliitilise olukorra peale. Nimelt natuke enne reisi oli Madagaskari suuremates linnades mitu nädalat kestvad rahutused riigijuhtide, eriti presidendi, vastu, kes sunniti riigist lahkuma. Nüüd on pukis üks sõjaväelane ja kõik tundub rahulik. Metsadesse ja kaugematesse piirkondadesse rahutused niikuinii ei jõudnud, aga ka pealinnas näis elu minevat omasoodu edasi. Eks rahvas sai ju selle, mida sooviti ning nüüd on kohalik malagass palju lootusrikkam ja loodavad ikka paremat tulevikku. Esmajoones oleks vaja tagada tõrgeteta puhas vesi ja elekter, millest viimast kusjuures tagatakse aeg ajalt ka valitsuse poolt tehislikku vihma tekitades. Tuleb odavam välja kui kasutada diiselgeneraatoreid. Eks näis kuhu see kõik viib, aga eks turiste ootab riik igal võimalusel ja paljud teevad kõik selleks, et neid ikka veel ja veel tuleks.
Kindlasti ootab meid tagasi ka minu malagassist sõbranna, Henikaja, kes oskas ja aitas meil pugeda kohalike silmavaate taha ning ehitas silla esimest korda kohtuvate inimeste vahel. Oma inimene kogukonnas on ikka hindamatu väärtusega ning usaldus ja turvatunne tekib hetkega. Tema kaudu jõudsime ka Maromizaha inimesteni, kelle juures saime koos kohalikega valmistada lõkketulel õhtusöögi. Algselt pidi kõik aset leidma külavanema majas, sest kogu külaelu käib ikkagi suure juhi nõusolekul ja heakskiidul ning nõuab õnnistust. Tema maja poole sõites aga tuli ta meile hoopis oma puidust kepiga vastu. Õnnistust nõudis ka järgnev tegevus, milleks oli ühe looduskaitserühma aastapäev. Selle tarbeks, nagu kõikide tähtsate sündmuste jaoks, ohverdatakse malagasside püha ja tähtsaim loom seebu. Eks ka seebule on vaja anda oma õnnistus. Seega võtsime külavanema koos saatjatega peale ning sõitsime külaplatsile pühast üritusest osa saama. Ilmselt enamus kogukonda oli kohal, ainult mõned ilmselt istusid baaris ja keegi pidi neid ka teenindama ning osad otsustasid raha peale toas ka kaarte mängida nagu hiljem nägime. Naised, loomulikult koos meie abiga, puhastasid ja sorteerisid riisiteri, mehed teritasid terariistu ning lapsed õppisid tulevikuks neid samu oskusi. Hiljem loeti perekonnapead märkmepaberilt üles, et nad oma osale järele läheks ning hakkaks valmistuma homseks pidusöögiks.
Meie pidusöök sai aga valmis juba umbes tunni pärast. Lõkkel praadisid end banaanid koos krevettidega, taimelehemöks ja loomulikult malagassi igapäevatoit riis. Pidusöögi lõpetas meie poolt banaanilehtedesse keeratud kohalik maius, millel nimeks koba. Kõike seda saime nautida kaaskokkade ja inimestega, kes kogemata lihtsalt mööda juhtusid jalutama.
