MACHU PICCHU POLE MÜÜGIKS!
Ivo Tšetõrkin, Amazonas Reiside teejuht Peruus
Machu Picchu’t külastab igal aastal järjest rohkem inimesi ning Peruu riik võtab linna kaitsmiseks – ning huviliste hulga paremaks ohjamiseks – vastu järjest uusi reegleid. Kuid see kõik käib peruulastele omase „kiiksuga“.
Kui 15 aastat tagasi sai linna vahel täiesti vabalt ringi konnata, käia igal pool risti-rästi, ronida kõikide ümbritsevate mägede otsa ja astuda sisse kõikidesse majadesse ja templitesse, siis juba ammu see enam nii ei ole. Igal aastal näen oma reisidel järjest rohkem linte ja neid valvavaid wachiman’e ehk „vilemehi“. Mitte, et lintidest üleastumine OK oleks - MP toimub ju ikkagi nagu muuseum – kuid ka igasugune vastassuunas liikumine või raja vahetamine on vilega „karistatav“. Ekstreemsematel juhtudel, kui ikkagi keegi tuimalt oma jonni ajab, käituda ei oska ja korraldustele ei allu - võivad ranger’id ka külalise lihtsalt välja juhatada.
Käivad jutud, et tulevikus tohib Machu Picchul käiagi ainult koos kohaliku giidiga – see tähendaks, et omal käel seisatamine, uudistamine ja koha tunnetamine oleks välistatud. Sellest oleks kahju, sest olen ikka mõelnud, et kui juba nii kaugele on tuldud, palju vaeva nähtud, sõidetud lennuki ja rongiga, ärgatud enne 5 hommikul – siis võiks ju kohale jõudes päriselt ka olla kohal, vaadata kaugusesse, mõtiskleda, olla veidi vaikuses – selmet kuulata, kuidas kohalik „ametlik“ giid laseb nagu plaadi pealt monotoonsel ninahäälel, et „during the Inca times, life was very different from today”. Nad on suht tuimad tüübid seal kõik ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt nad pigem vähendavad kui suurendavad seda emotsiooni ja võimsust, mida Machu Picchul viibimine tegelikult pakkuda võiks.
Muidugi on ka mõni helgem ja lahtisem pea, Teresa leidis ühe sellise, Javier vist oli nimeks. Tal on hoopis teistsugused jutud ja tunnetus, ta mõistab Machu Picchu ja kogu piirkonna müstilisemat poolt, oskab seda edasi anda. Kuid see tüüp on pigem erand.
Machu Picchu piletid tuleb täna osta juba veidi aega ette. Ning juba piletit ostes tuleb valida kellaaeg, millal sisse soovid minna – need on tunnised nö. „slotid“. Ja paremad ajad lähevad tipphooajal juba nädalaid ette kaubaks. Minu eelmisel reisil aga juhtus, et süsteemid olid nädalate kaupa „maas“. Asi oli selles, et turismiministeeriumi kavalpead tegid uut piletimüügisüsteemi. Paar aastat tagasi oli Machu Picchu mitu päeva kinni sel põhjusel, et riik oli otsustanud kogu kompleksi 15 aastaks erastada. Rahvas ei olnud rahul, tuli tänavatele, sulges kivide ja kändudega (ainukese) Machu Picchule viiva (raud)tee, blokeeris kogu ligipääsu – kuni riik siis sellest plaanist loobus.
Nüüd aga oli peruulastel parem plaan. „Me ei erasta Machu Picchut ennast, see jäägu pealegi riigile ja rahvale, hoida ja kaitsta ja majandada – aga me erastame ... paramparampampaa, fanfaarid ja trummipõrin... ainult piletimüügisüsteemi!“ Kõlab ju hästi? Mõni andekas IT firma saab ju selle keerulise platvormi majandamisega kindlasti paremini hakkama, kui lohisev riik? Ilmselt küll. Ning enamus muidu üsna protestilembelisest rahvast ei jaganudki lahti, et koos piletimüügiplatvormiga liigub riigi käest minema ju ka kogu piletite müügist saadav tulu – ehk siis seesama raha, mille erakätesse minemise vastu tookord üldse tõrvikutega tänavale tuldi. Geniaalne! „Võtke ja rohige oma varemeid, ega me neid ei tahagi, me tahamegi ju tegelikult ainult pappi, seega ainult piletimüügisüsteemi erastamine sobib meile palju paremini!“
„Machu Picchu pole müügiks!“, “Machu Picchu kuulub peruulastele!” ja muude taoliste siltidega olid siiski ka septembris üksjagu protestijaid Cusco piletimüügikontori ukse taga. See suur sinine paksust puidust uks jäi päevadeks suletuks ja just sel ajal jõudsime me oma grupiga Cuscosse. Kõik läks siiski hästi, viimasel hetkel, nagu Peruus ikka. Meil oli üks kohalik sõber ja sebija päevade kaupa järjekorras, kinnise ukse taga peale passimas. Teine, kes pidevalt jälgis online’i – sest oli teada, kui leht „üles“ läheb, ostetakse kõik lähimate päevade pääsmed kohe ära. Sest Cusco kubises juba „ootajatest“ – ning meie ajaaken Machu Picchu külastamiseks oli vaid mõni päev. Tegelikult isegi vaid üks, sest rongipiletid Cuscost Machu Picchu mäe jalamil asuvasse Aguas Calientesesse olid ju samuti ette ostetud, ning paar päeva hiljem läks meil juba lend Lima ning sealt edasi Tallinna suunas. Vedas meil, jälle. Just õigel hetkel tehti „pood“ lahti ja tänu peruulastest sõpradele saime ka kohe löögile.
Kuid „napikaid“ on olnud varemgi. Me ei saa kellelegi garanteerida Machu Picchut – protestid kuulutatakse välja paaripäevase etteteatamisega ning siis kestavad need mitu head päeva. On juhtunud, et meie grupp jõuab kohale napilt enne, või napilt pärast – ning kord ka protestide ajal, kuid õnneks oli tänu bussiärikas Wilberile võimalik kasutada ühte „tagumist kruusateed“, mis ronib mitu tundi mööda mäekülge, jõuab siis Hidroelectrica nimelisse külla ning sealt jääb veel Aguas Calientesesse 15 kilomeetrit jalgsimatka. Kuid on olnud proteste, kus ka see tee on kinni.
Ühesõnaga – kõikvõimalikke skeeme siinkohal lahti seletamata võin kinnitada, et hoolimata sellest, et Machu Picchu on Peruu „rahalehm“, juhtub ka seal üksjagu asju. „Miski pole kindel, ning kõik on võimalik“.
Nüüd aga tuldi siis paar nädalat tagasi välja uue „paketiga“. Lisaks kellaaegadele tuleb piletit ostes valida ka üks kolmest külastatavast rajast ehk „circuito’st“. Nendel on omakorda „hargnemiskohad“ – nii et kokku on valikuid täpselt 10. Osad rajad viivad ainult vaateplatvormidele ja ümbritsevatele „mägedele“, teised jällegi ainult „küla vahele“. Kõike korraga enam ei saa, seega tuleb hoolikalt läbi mõelda, mida sa siis ikkagi teha tahad – ronida, istuda ja vaadet nautida või varemete vahel majadesse-templitesse piiluda ja tänavatel kõndida. Mul läks tunde, et end materjalidest „läbi närida“ ja enda jaoks sobivad valikud teha.
Et seda tööd hõlbustada, tootis Turismiministeerium sellise video, kus üks noist ametlikest giididest kogu süsteemi selgeks räägib – kuid veidi süvenedes ilmneb, et teeb seda... valesti! Tüüpiline Peruu muidugi, siingi kiiks sees, tegelikult ma ei imesta üldse. Nad on selle nii keeruliseks teinud, et ise ka ei saa enam aru! Või noh – äkki sain mina valesti aru, igal juhul on mehe jutus ning ametlikes dokumentides olemas vastuolu, mis kohapeal võib ikkagi veidi pahasti kätte mängida, kui sa ei saa tegelikult sellele rajale, mille hoolega välja valisid.
Aa, üks asi veel. Väidetavalt on Machu Picchu piletid üheks levinumaks scammi-objektiks kogu turisminduses. Tohutult on veebisaite ja agentuure, kes pileteid „vahendavad“ – ja kas sa sealt lõpuks oma pileti saad, on küsitav. Nett kubiseb juhtumikirjeldustest, kus oma piletist ikkagi lihtsalt ilma jäädi. Seega – ettevaatust ka siin, kel omal käel minek plaanis.
Ning ükskord olen isegi ohvriks langenud. See oli küll „vanal hallil ajal“, kui pileteid saigi osta ainult „kassast“. Aasta oli siis nii umbes 2009. Ma ostsin kell 5 hommikul umbes 8-9 piletit korraga ning maksin 200-sol ’istes kupüürides, mille olin just automaadist võtnud. Kassiiri-mees luges raha üle ning ulatas mulle ühe kupüüri tagasi – see tundub veits kahtlane, kas sul teist ei ole? (Peruus on paberraha võltsimine vägagi levinud ja seda tehakse hästi, vesimärgid peal ja puha). Ma ütlesin, et ma sain ju selle ATM-ist, kindlasti on see OK – aga mis ma sinuga siin kell 5 hommikul ikka vaidlen, grupp ootab. Näe, siin on teine, kas see sobib? Sobib.
Piletid käes, läksime mäkke. Veidi hiljem võtsin ma selle rahatähe uuesti kätte, et uurida, mis talle siis ei meeldinud. Ning ... see rahatäht oli täielik käkk, nagu vetsupaberile trükitud, kohe näha, et võltsing. Kuid kindlasti ei saanud ma sellist näkerdist ATM-ist. Neetud ametlik kassamees oli selle ise leti all salaja ära vahetanud, et mulle tünga teha. See tegi „vanas rahas“ tookord umbes 1000 krooni, seega oli ikka veidi mõru maitse suus küll tükk aega. Kuid mis sa teed. Ka sellised emotsioonid kõik käivad reisimise juurde. Kooliraha.
Mul on väike lootus, et äkki uued reeglid ja rajad hajutavad külastajaid – ning keeruline süsteem võimaldab tegelikult kohapeal suuremat vabadust ja üksindust, ilma et teised grupid ja giidid sulle kogu aeg kuklasse ei hingaks. Saame näha, juba oktoobris.
Ning „viimane, mitte hapupiimane“ – võite olla rahulikud, et meiega reisides teeme need ostud turvaliselt teie eest ise – ning radade valikud oma kõige parema äranägemise ja kogemuse kohaselt. Ehk siis, võtame ja pakume teile parima, mis sellest keerulisest süsteemist on võimalik välja imeda. Et kohapeal ei peaks sellele üldse mõtlema ning saaks nautida Machu Picchut selliselt, nagu ta tegelikult väärt on – ja minu meelest ikkagi on. Ikka veel. Kui need peruukad järgmise „kobarkäki“ kokku keeravad, eks siis vaatame uuesti oma kava üle, kuid seni me ikka teid sinna viime, ja rõõmuga.
