MISSISSIPPI HÄÄLED JA PÕHJA-AMEERIKA AMAZONAS
Herbert Murd, Amazonas Reiside teejuht USAs
Reisisaadete produtsent, Texase osariigi Eesti suursaadik ning Amazonas Reiside Texase ja Mississippi reisijuht Herbert Murd kirjutab, kus võiks auto kinni pidada ning milliseid uksi avada rändur, kes on otsustanud ette võtta road-trip ’i mööda Mississippi´t.
Kas teate, mida tähendab sõnapaar “mark twain”? See on Mississippil kasutatav sügavusmärk, mis tähistab jõe sügavust 2 sülda ehk 3,6 meetrit. See oli minimaalne sügavus, mis oli vajalik aurulaevade navigeerimiseks. Kirjanik Mark Twain (sünd. Samuel Clemens) kasvas üles Mississipi ääres ning väiksena oli kõikide sealsete poiste unistuseks saada aurulaeva roolimeheks. Mississippi – nelja tuhande kilomeetri pikkune voolav legend. Mudajõgi, mis andis nime ka blues’i suurkujule McKinley Morganfield’ile - Muddy Waters.
Mississippi on maantee, mis ühendab - Põhja ja Lõunat, osariike, kultuure, , aga ka minevikku ja tänapäeva. Voolab läbi ajaloo, osariikide, kultuuride - ja elu. Mississippi on USA üks tähtsamaid siseveeteid, mille jõgikond hõlmab 31 osariiki ning laevateede kogupikkus on üle 25 000 km. Meie reis läheb kyll läbi ainult kolmest neist, kuid need kolm on kindla peale ka kõige ikoonilisemad.
Memphis on suurim linn suure Mississippi ääres. See linn on tiine muusikast – eelkõige küll selle ajaloost, aga muusika elab siin ka täna. Memphisega on seotud nii ragtime’i, jump bluesi, boogie-woogie kui ka hillbilly esiletõus. Ja omavahel segatuna moodustasid need muusikastiili, mis sai tuntuks rock’n’roll’ina. B.B.King, Elvis Presley, Johnny Cash, Jerry Lee Lewis, Ike Turner – on ainult vähesed nimed, kelle tähetõus algas just siit, Memphise Beale Street´ilt.
Beale Street on Memphise süda. 1991.a. avas vahepeal põhja pool kuulsaks ja rikkaks saanud B.B.King Beale Streetil oma klubi ja restorani, mis tegelikult võtab enda alla lausa 4 maja.
Üks asi oli vanadel aegadel aga teisiti. Kui bluesiuurija ja arhiveerija Alan Lomax saabus 1942.aastal linna, mida ta nii väga armastas ja püüdis baaris õlut tellida, keeldus mustanahaline baarman talle seda serveerimast, osutades seinale kinnitatud teadaandele: „Valgeid ei teenindata.“ Vaid vähestes bluesiklubides lubati valgetel jälgida muusikuid rõdult, kuid alla saali neid ei lubatud.
Linna parimad päevad jäävad aegadesse, kui puuvill oli veel kuningas, Ühendriikide suurim ekspordiartikkel. Lõuna poolt tuli puuvill mööda jõge linna ja läks siit edasi Euroopasse. Hiljem saabusid lõunast siia endiste mustade orjade massid, kes otsisid põhja poolt paremat elu, pääsemist puuviljaväljadelt suurlinnade manufaktuuridesse. Just neil aastatel saabus linna noor, kõhn, mustade juustega musta riietatud Riley B.King, keda meie tunneme B.B.Kingina.
1950. aasta jaanuaris tegi raadioinsener Sam Phillips teoks oma nooruspõlve unistuse ja avas Memphise äärelinnas lindistusstuudio, hilisema nimega Sun Studio. Igaüks võis stuudiosse sisse astuda ja väikese tasu eest oma loo linti mängida ja laulda.
1953. aasta augustis astus stuudiouksest sisse 18-aastane veoautojuht, et lindistada kaks lugu kingituseks oma emale. Lood lindis, palus Phillips oma assistendil noormehe nimi üles kirjutada. Viimane pani paberile kirja: „Elvis Presley, ballaadilaulja.“ Samas Sun Studios tegid oma esimesed salvestused ka Johnny Cash, Jerry Lee Lewis, Carl Perkins ja Roy Orbison.
Peamiselt muuseumina tegutsev Sun Stuudio lindistab aga muusikat tänini.
Lorraine Motel oli üks väheseid majutusasutusi, mis Memphises 50-ndatel ja 60-ndatel mustanahalisi külalisi vastu võttis. Seega peatusid siin paljud muusikud nagu Ray Charles, Aretha Franklin, Otis Redding jt. Märtsis 1968 saabus Memphisesse Martin Luther King, et toetada kahe mustanahalise töötaja tööõnnetusest põhjustatud surma järel puhkenud meeleavaldusi. 3.märtsil pidas ta Memphises oma kuulsa kõne „Olen näinud Tõotatud maad...“. Järgmisel päeval tulistati ta motelli rõdul surnuks. Nüüd asub motellis inimõiguste muuseum. Selle ees tänaval aga elab ja protesteerib juba 1988. aastast saadik Kingi mälestuse sellise jäädvustamise vastu mustanahaline ooperilaulja Jacqueline Smith.
The Arcade restaurant on Memphise vanim, 1919. aastal asutatud ja tänini perefirmana tegutsev restoran. Kui kusagil on veel säilinud vana Memphise vaim, siis just siin. Teravamate (söögi)elamuste otsijatele aga pakub end burgeri leiutajana välja reklaamiv restoran teile enam kui 100 aasta vanuses õlis küpsetatud burgerit.
Ja muidugi ei saa linnast lahkuda ilma, et külastaksime Elvis Presley viimast kodu – Gracelandi, kus asub ka Elvise haud. The King has left the building.
Memphisest edasi mööda Mississippit. Jõgi voolab põhjast lõunasse ning kuni aurulaevade tulekuni oli see nagu ühesuunaline maantee – kiire ja tugeva voolu tõttu ei olnud jõgi vastuvoolu laevatav. Kui last oli jõesuudmes ookeanilaevadele ümber lossitud, põletati laevad lihtsalt ära. Alles hiljem, aurulaevade tulekuga, muutus jõgi kahesuunaliseks. Meiegi kulgeme pärivoolu – ikka põhjast lõunasse. Avastame päris Ameerikat – suuresti kadumisele määratud, kuid täna veel ehmatavalt reaalset.
Highway 61 on maantee, mis jookseb paralleelselt Mississippi jõega läbi Mississippi delta Minnesotast New Orleansini. Varem tunti maanteed Great River Roadi nime all. See on tee, mis tõi bluesi sügavalt Mississippi deltast kõigepealt Memphisesse ja siis sealt edasi Chicago ja New Yorki helistuudiotesse. Selle maantee järgi nimetas Bob Dylan oma kuuenda stuudioalbumi - "Highway 61 Revisited”. Oli ta ju ka ise sündinud sellesama maantee ääres. Nii nagu ka Muddy Waters, Son House, Elvis Presley, Charley Patton ja veel paljud teised.
Tee on tee. Kuid vahel on tee ka midagi rohkem. Highway 61 on tee, mis viib reisija läbi tõelise Ameerika. Kui mõni tee võiks laulda bluesi, siis Highway 61 on just selline. Bluesi palverändureile on see tee läbi müütiliste maastike, kus iga pilt manab silme ette bluesi kuldajad. Blues on tegelikult kõige ehedam rahvamuusika, ameerika rahvamuusika sygavaim olemus. Siit on käinud inspiratsiooni otsimas nii Led Zeppelin, Rolling Stones kui Bob Dylan. Paljude teiste seas.
Clarksdale - puuvilla pealinn ja bluesi epitsenter. See linn ise ongi blues. Mitte ainuüksi sellepärast, et siin on olnud kodu nii John Lee Hooker’il, Ike Turner’il, Sam Cooke’l kui ka Muddy Waters’il. Ka mitte sellepärast, et iga kivi siin on näinud ajalugu sündimas. Isegi mitte sellepärast, et linna keskel asub üks kolmest ristteest, kus bluesi imelaps, nn 27 klubi esimene liige Robert Johnson väidetavalt oma hinge saatanale müüs. Vaid hoopis sellepärast, et … aga seda on keeruline sõnadesse panna. See saab selgeks, kui pool tundigi mööda linnatänavaid kõndida.
Täna on Clarksdale’i kuumimaks kohaks kindlasti Red’s Lounge, mille katus sajab läbi isegi siis kui vihma ei saja. Kui otsite tõelist bluesi, siis see on see koht. Inimesed tulevad siia ainult kahel põhjusel - nad kas tunnevad ennast halvasti, või siis sellepärast, et nad tunnevad ennast hästi. Kahjuks lahkus selle paiga värvikas omanik Red mõni aeg tagasi kõrgematesse bluesisfääridesse.
Teine kuum koht linnas on „Ground Zero Blues Club“, millesse kohalikud bluesipuritaanid suhtuvad küll veidi umbusklikult. Võib-olla sellepärast, et koha omanikuks on linnas fine-dining restoraniga ebaõnnestunud Morgan Freeman, kelle äripartneriks bluesiklubis oli pikka aega Clarksdale’i linnapea Bill Luckett, tänaseks samuti igavikku läinud mees.
Hopson Plantation on endise istanduse orjapidamise alale on rajatud hotell, baar ja bluesiklubi. Võrdlus vanade fotodega näitab, et aeg on siin vähemalt väliselt võrdlemisi vähe muutnud. Kuid seegi paik ei ole kohalike seas soositud, sest ei peeta sobilikuks mustanahaliste raske ajaloo arvelt kasumi teenimist. Aga ükskõik kellega siin juttu alustad – olgu selleks baarman või öömajaline – saab sellest bluesileksikoni õppetund.
Clarksdale’i fun fact – juba nimetatud endine linnapea ja Morgan Freemani äripartner jõudis enne oma surma nimetada bluesipealinna aukodanikus meie oma Tõnis Kõrvitsa. Ikka panuse eest bluesi arengusse.
Teel lõuna pool asuvasse Vicksburgi satub reisimees Delta National Forest’isse. See on yks USA suurimaid soometsi, kus elab ka suurem osa Mississippi enam kui 30 000 alligaatorist. Üllatuslikult aga on siinsetest soodest pärit ka kogu maailmas Teddy Bear’idena tuntud mängukarud. Aga seegi lugu on nii pikk, et seda on mõistlikum rääkida reisibussiga mööda Mississippi kallast kulgedes. Mississippi äärsed märgalad, mida kutsutakse ka Põhja Amazonaseks, on äärmiselt liigirohked.
Mississippi äärsed alad mitte ainuüksi ei näe välja eelajaloolised, vaid nad ka on seda. Eriti vee all – näiteks eelajaloolised kalad, mis võivad hingata õhku. Rääkimata alligaatoritest, kes võivad nädalaid olla söömata, siis siis jälle söövad kõike, mis ette satub. Needsamased alligaatorid ise on pärit dinosauruste ajast – nad elasid üle dinosaurustele saatuslikuks saanud apokalüpsise. Siinsed metsasihte meenutavad kuivenduskanalid on paarsada aastat tagasi orjade poolt käsitsi kaevatud. Ilmselt sellest ajast ei tunne ohtlikuks peetavad alligaatorid tegelikult inimliha vastu enam erilist huvi. Kui kellelgi peaks tekkima mõte siin ujuma minna, oleks kuni nelja-viie meetri pikkused alligaatorid tegelikult viimane asi, mille ees hirmu peaks tundma. Palju ohtlikumad on näiteks kõikvõimalikud maod ja ussid. Kohalikud õpetavad, et ohtlike ja mitteohtlike madude vahel on lihtne vahet teha. Need,mis ujuvad vee peal, on ohutud. Ohtlikud on need, mis ujuvad vee all. Jama on ainult selles, et neid viimaseid ju ei näe.
Ületame osariigi piiri ja jõuame Louisianasse. Louisiana on korralik tohuvabohu - Prantsuse, Hispaania, Indiaani ja Aafrika kultuuride ja keelte paabel. Enne, kui Ühendriigid pikka aega kestnud müügiläbirääkimiste tulemusel Louisiana 1802. aastal Napoleonilt 15 miljoni dollari eest ära ostsid, kuulus see Louis XIV järgi oma nime saanud maalapp kõigepealt Prantsusmaale, siis mõnda aega Hispaaniale ja seejärel jälle Prantsusmaale. Prantsuse koloniaalimpeeriumi aegadel ulatus Louisiana piir Kanadani ja veel veidi kaugemalegi. Louisiana ostutehinguga kasvas Ühendriikide pindala kaks korda.
Oak Alley Plantation on paljudest filmidest tuttav rikka ajalooga suhkrurooistandus-mõis, mälestusmärk vana Lõuna kuldaegadele, mil kogu Mississippi kallas oli ääristatud selliste, võib-olla küll veidi tagasihoidlikumate majade ja nende juurde kuuluvate majapidamistega. Peahoone juurde viiv allee on ääristatud enam kui 300 aasta vanuste tammepuudega, mis kannavad aegade jooksul selle majapidamise eest hoolt kandnud inimeste – nii õnnestujate kui ebaõnnestujate, kuid kindlasti mitte allaandjate - nimesid. Kui istanduse hilisem ajalugu on täpselt dokumenteeritud, siis algusaastad mattuvad ajaloo hämarusse. Nii ei ole teada, kes ja miks istutas siia need väärikad tammed, sest puud ilmusid mingil seletamatul põhjusel siia sada aastat enne istanduse rajamist. Peale kuulsate tammede on just Oak Alley’st pärit ka aianduslikult kasvatavate pekaanipuude liik, mille aretas orjast aednik, keda istanduse inventuurilehel kirjeldati nii: „Antoine, mustanahaline kreool, aednik/pookimisekspert väärtusega 1000 dollarit”. See oli ennekuulmatu hind ühe orja eest.
Aegade jooksul käest kätte käinud, sõdades, tulekahjudes, kooleraepideemiates ja pankrottides räsitud istandus on ikka ja jälle tuhast tõusnud ja kuulub täna viimaste omanike poolt asutatud fondile. Mõis tegutseb nüüd muuseumi ja hotellina, inspireerides paljusid filmitegijaid. Kymmekonnast siin filmitud Hollywoodi linateosest tuntuim on vast „Intervjuu vampiiriga“, lisaks on Oak Alley’t näha ka „Ghost Hunters’ites“, „Nightrider’is“ ja Beyoncé's "Déjà Vu" videos. Sellise ajalooga paigas ei puudu muidugi ka kummitused. Seepärast ärge ehmatage, kui siin jalutades keegi, keda te ei näe, teil ootamatult käest haarab. See olevat siin sama tavaline kui tühjalt kiikuv kiiktool.
New Orleans ei ole linn, vaid mitmerahvuseline ja -keelne sulatusahi, taeva ja põrgu kohtumispaik, voodoo pealinn, jazzi synnilinn. Isegi linna nime hääldusvariante on rohkem kui siin jõuab yles lugeda. Siinne elanikkond on valdavalt prantsuse päritolu ning jaguneb laias laastus kaheks – kreoolid on prantsuse kolonisaatorite järeltulijad ja cajunid on Kanadast siia ümber asunud prantsuse päritolu rahvas.
Varahommikuti kogunevad kõik Nola’t kylastavad turistid Cafe Du Monde’i, et alustada päeva traditsioonilise New Orleansi maiuse, beignet’ga. See ei ole küll midagi muud kui rasvas kypsetatud ja ohtra (ükskõik, mis sõna siin kasutada, ikka on vähe öeldud!) tuhksuhruga kaetud taignakäntsakas, kuid kuni sa seda endale suhu ei ole pannud, ei tea sa ka, kuidas New Orleans maitseb. New Orleansi või Nola nagu teda hellitavalt kutsutakse hüüdnimeks on Big Easy. “Sest keegi siin ei tea, kas me näeme homset,” ütleb palju aastaid siin üht maailma suurimat muusikafestivali korraldanud Scott.
Euroopa ja Aafrika rütmide segunemine ja tugeva improvisatsioonilise segmendi lisandumine sünnitas uue muusikastiili, mis sai nimeks jazz. See oli segu mustade algelisest bluesist, kreoolide rag-time’st ja ajastu rütmidega vürtsitatud tantsumuusikast, millele lisandusid valgete rikkurite majades kuuldud Euroopa meloodiad. Erilise populaarsuse saavutas uus muusika kõigepealt just New Orleansi punaste laternate linnaosas Storyville’s. Kui Storyville’e „tõusva päikese majad“ 1917.aastal suleti, lahkusid punaste laternate kuningannad siit paraadiga, saadetuna jazzorkestri elurõõmsatest rütmidest. Sellest sündis tänaseni kestev elujõuline traditsioon – pulmarongkäigud jazzorkestri saatel läbi linna kirikust peopaika. Või siis matuserongkäigust kirikust surnuaeda.
Üks New Orleans’i vaatamisväärsusi on tema kalmistud, eriti neist vanim – St. Louisi kalmistu nr 1 ehk Surnute linn. Siin asuva Voodoo kuninganna Marie Laveau puhkepaik (või peaks ytlema töökabinett?) on yks ameerika enamkülastatud matmispaiku. Siinsamas on endale juba ette hauapaiga rajanud ka Nicolas Cage. Tõsi küll, andunud fännide rünnakute tõttu oli ta sunnitult oma nime püramiidikujuliselt hauasambalt eemaldama.
New Orleans asutati prantslaste poolt 1718. aastal ja sai oma nime Orleansi hertsogi järgi.
1763. aastal läks New Orleans hispaanlaste ning 1803. aastal koos suurema osa idaranniku aladega Ühendriikide alluvusse. Sellega seoses muudeti ka tänavanimed ingliskeelseteks – Rue Bourbonist sai Bourbon Street.
19. sajandi lõpul omandas New Orleans patuurka kuulsuse – linn meelitas turiste kõrtside, mängupõrgute ja bordellidega. Möödunud sajandi neljakümnendatel-viiekümnendatel loendati ainuüksi Bourbon Streetil kokku ca 50 erinevat burleski- ja striptiisiklubi või ekootiliste tantsijatega baari.
Möödunud sajandi kuuekümnendatel alustas linnavõim tõsist võitlust Bourbon Street’i maine parandamiseks - tänav ääristati suveniiripoodidega ja linnarahvas oli jälle rahulolematu. Bourbonit hakati nimetama kreooli disneylandiks ning linnavalitsust süüdistati tänava algupära kaotamises.
Siis aga tuli 2005. aasta ja Katrina. Kuigi prantsuse kvartal ja sellega koos ka Bourbon Street suuri kahjusid ei kannatanud ja linn suunas kõik vahendid piirkonna kiireks taastamiseks, kukkus turistide arv pea kolm korda. See oli ränk hoop, eriti kui arvestada, et kolmandik New Orleansi tuludest tuleb turismist.
Võrreldes vahetult Katrina-järgse ajaga on aga elu tänaval tagasi. Kui päeval on tänav enamjaolt rahulik, siis koos videvikuga ärkab siin ka elu. Rahvas jalutab tänaval, käes suured kokteilid või siis lausa hiiglaslikud õlletopsid.
Bourbon Street ongi jäänud peotänavaks - siia tullakse pidutsema, käiakse stripiklubides, peetakse poissmeesteõhtuid. Muusikat käib veidi teadlikum külaline täna aga nautimas hoopis Frenchmen Streetil.
Aga Mississippi hääled – nendest me ei rääkinudki. Hommikuhääled, päevahääled, õhtuhääled, ööhääled. Loodushääled, soohääled, jõehääled, linnahääled. Egas midagi, kuulame neid siis reisil, kohapeal. Õhtuse aurikulaeva pardal jazzirytmide saatel mööda Mississippit läbi New Orleansi kulgedes.
