Rännak džunglisse peitunud Ulumani vulkaani kraatrile Karkari saarel Paapua Uue-Guineas, kuhu Amazonas Reiside Prantsuse Guajaana reisijuht Joosep Sarapuu jättis ka oma saapatallad.
Minu peamine põhjus põhjus Karkar´i saarele minna peitus ikkagi vulkaanikraatris.
Mul ei ole elus olnud ühtegi võimalust mõne vulkaani otsa ronida. Olin ähmaselt kuulnud, et siin Uus-Guineas neid leidub ning seega otsisingi ühe lähimatest üles, milleks osutus Ulumani kraater Karkar saarel – niisiis võtsingi suuna sinna. Karkar´i saar asub 30 kilomeetri kaugusel Paapua Uus-Guinea nö. “maismaast” ning tema läbimõõt on umbes 20 kilomeetrit. Päevane matk. Kukepea.
Aga vahel loobib elu kogu selle kaigaste varu, mis tal selleks päevaks on, ühe korraga sinu kodarate vahele. Või oli see lihtsalt vulkaani kvalifikatsioonivoor? Et kas ma olen ikka piisavalt “butch”, et teda vaatama pääseda?
Teekond algas kell 5 hommikul, et vähegi normaalsel ajal ikka tagasi jõuda. Kellaaja ainus miinus oli see, et meile ei antud hommikusööki. Alustuseks kõndisime mu majutaja Sibon’ iga tunnikese meie giidi Sadrick´u kodukülla, kust pidi algama teekond, mida too giid teadis. See tüüp muidugi alles magas. Aga kui me ta üles ajasime, oli ta minuti pärast juba valmis ja kupatas oma 12-aastase ja mulle rinnuni ulatuva poja Nolleni meie rivi ette kõigile teed näitama.
Nüüd hakkab pihta üks nutt, hala, ving ja hädaldamine – kui see tundub liig´ negatiivne, siis ma ei solvu, kui vaatad ka ainult pilte.
Teate, mis kõige halvem asi selle juures on, kui su ees metsas kõnnib sulle rinnuni tüüp? OK, ma ütlen ise ära - kõik ämblikuvõrgud, mille alt su teejuht ilusti läbi läheb, tulevad kleepuva nätakaga sulle otse vastu vahtimist.
Tunnike pärast giidi kodukülast mäkketõusu alustamist oli mul konkreetselt kett maas. Aga kui juba kätte võetud sai, siis tuleb edasi punnitada. Aga kus sa siis ainult sellega. Järsku – põmm! - tuli mu vasakul saapal tald alt ära. Korraga koosnes saabas lihtsalt kahest eraldi tükist. Okei... proovime ikka edasi. 10 minutit ja - klõps! - ka parem saabas otsustas edasise päeva kahes osas veeta. No mida nüüd siis? Ega pooleli jätmise mõtet ma veel väga mõelda ei tahtnud, sest mis point oleks olnud siis üldse siia saarele tulla? Samuti oleks ilma taldadeta saabastes džunglis kõndimine ainult eemalt normaalne paistnud – kuid kellegi ees mul eputada ju ei olnud. Seega ainuke variant oli need neli saapaosa metsa alla hängima jätta ja sokkis edasi vantsida. Sokkis, sest noh, sokid saab ära visata, aga jalgu peab pesema. Ja sokid ehk kaitsevad natuke jalgu ka. Vähemalt ma lootsin, aga ühel hetkel, alates mingist kõrgusest ilmusid tee peale mingid taimed või putukad, mis mu jalalabad vastupandamatult sügelema ajasid. Ei mingeid punne ega jälgi, lihtsalt brutaalne sügelus, mis nagu sügelused ikka, läks seda hullemaks, mida rohkem sa ennast sügasid (ma muidugi teadsin seda, kuid mingi hetk ei suutnud siiski vastu panna ja lihtsalt pidin küüned taldadesse lööma). Pidin vägisi ennast tagasi hoidma ja asendustegevusi leidma, et end sellest piinasügelusest päästa. Pole eriti lihtne võidelda kahe vintske vaenlase, väsimuse ja sügelusega. (Kõvemad mehed muidugi ei tee teist nägugi) Vahepeal tundus, et tahtejõud töötab – kui suutsin hoiduda end kratsimast, läkski sügelus üle. Aga natukese aja pärast tuli jälle tagasi.
Kui päev jõudis poole peale, hakkasid ka püksid järk-järgult alla andma. Aga mul oli muu pärastki oma pead vaevata, nii et lasin pükstel lihtsalt “oma rada” minna. Teekond ise oli päris eelajalooline. Läbi metsa, mis pilvede sees, on ikka päris sünge ja äge käia. Eks see ilu aitas meeleolu hoida ka.
Lõpuks jõudsimegi vulkaani servale. Istusin oma nöörkardina taoliste pükstega maha. Kas tõesti “siukse raha eest ostsid sellise asja või?” Ainus märkimisväärne asi, mis mulle vastu vaatas, olid mu mudased ja vettinud sokid ja paar suvalist taime. Umbes 10 meetri kauguselt algas udu, mis oli tihe nagu rastamehe pats ja tundus lõppematu. Pettumus ja nördimus oli päris suur. Lootsin ikka midagi vingemat. Istusime natuke ja siis ütles Sadrick, et kui me mööda serva edasi kõnnime, siis on seal üks madalam koht, kus ehk on udu veidi vähem. Ma ei olnud kõndimisest eriti huvitatud, aga otsustasin siiski minna. Selleks ajaks oli sadama hakanud ka padukat ning mina väga ei näinud, et siit midagi veel selgemaks saab minna.
Kohale jõudes nägi küll natuke rohkem eimillestki, kuid see tähendas endiselt, et näha ei olnud põhimõtteliselt mitte midagi. Oeh. Järgmiseks aga hakkas giid Sadrick kõvasti midagi rääkima. Nagu loitsuks või sajataks. Päris kreisi, aga pärast 5-6 lauset hakkas tõesti udu kaduma ning vihm jäi järgi. Ja siis, kui see udukardin päris eest läks ja Ulumani kraater ennast meile näitas, siis olin ma täitsa (p)ahviks löödud. Raputatud. Vaimustuses! Päriselt! Seisin kivistunult, mõeldes, kas olen unenäos või näen tõesti enda ees praegu sellist paradiisipilti. Keskel haigutas umbes 200m kraatriauk, tema ümber igas küljes kilomeetrine tasandik ja siis poole kilomeetri jagu 80-kraadist tõusu kuni selle servani, kus olime meie.
Sadrick ütles, et seal all nad ei käi kunagi ega lähe ka seekord. Hingemattev, ulmeline ning uskumatu pilt. Ma kujutasin ette, et vulkaan võib lahe olla, aga midagi SELLIST poleks ma elu sees oodanud. Isegi netis ei ole sellest kraatrist peaaegu üldse pilte, sest, nagu ma aru sain, seal ei käi tõesti peaaegu mitte keegi. Kui, siis kohalikud, kellel pole tehnikat, et pilti teha ja üles riputada. Läbi minu telefoni said pärast paljud külaelanikud ise ka näha, milline uskumatu moodustis nende saare keskel on.
Seal vaatekoha lähedal, kus olime, oli ka see suur kivi, mis tappis kaks vulkaaniuurijat, kes umbes 40 aastat tagasi, kui vulkaan tossama hakkas, sinna seda uurima läksid. Sadrick rääkis, et nad olid seal mingit pättust teinud, prügi maha visanud või mingit muud sellist koerust teinud, ja siis vulkaan saatis kraatrist neile selle kivi.
Sellised lood sellise vulkaaniga. Mingi hetk siis pidimegi tagasi liikuma hakkama. Tänasime ja kõndisime / lärtsusime / libisesime koju, korjates kaasa ka metsa alla peitu pandud katkised saapad. Öösel kadusid mu saapad mu toa eest ja järgmisel lõunal toodi need parandatuna tagasi.
Veel seosetuid fakte sellest retkest: ilmneb, et džunglis on sokkis palju lebom käia kui kruusateel (siiski, saabastes on veel lebom). Telo näitas, et kõndisime kokku 36km ja kulus 15h. Kraatri kõrgus merepinnast on circa 1200m. Soovitan. Nii vulkaani kui Sadrickut teejuhina.
