Kirjutab Ivo Tšetõrkin, Amazonas Reiside reisijuht
“Vanus ei loe!” lugesin ma Rimi kassalindi vahepulgalt, kui olin hiljuti taarapunkti tšeki realiseerimisvajaduse tõttu sunnitud iseteeninduskassa asemel nö “sabas seisma”.
Meile on viimasel ajal palju kirjutatud küsimustega, kas vanus seal 60-70 eluaasta ringis peaks olema meie reisidega liitumisel mõttekohaks. Kuna olen mitme hea reisijaga noil teemadel kohvikulaua taga vestelnud, võtangi siinkohal vabaduse sel teemal veidi arutella´.
Amazonas Reisid ei ole kunagi korraldanud üleelamislaagreid – meile meeldib mõelda, et kõik “üleelamised”, mida reisil tuleb taluda, on seotud kultuuriliste (või äärmisel juhul klimaatiliste) iseärasustega. Ehkki meie reisid ei ole “kohvrireisid”, mõne reisi matkad on ka mitmepäevased, oleme ikka mõelnud, et eesmärgiks on loodusvaatlus, aga mitte sport. Linti joosta võib kodus, kaardile võib “jutte” joonistada ka sirkliga või Google Maps´is. Ja enamasti ei tee me ühtegi matka koos suurte seljakottidega – neid saab turvaliselt jätta kodumajutusse, mikrobussi, metsalodge´i või kust iganes meie selle päeva teekond alguse saab.
Muidugi on reisimiseks Andides või džunglis tarviline teatav füüsiline vorm. Päris põnta-pänta ümber bussi me ju ei käi, ikka tuleb jõuda sinna kõrgemale künka otsa, silgata üle kraavi, ronida üle mätta. Selleks ei ole teinekord ei vaimselt ega füüsiliselt võimeline ka mõni 35-aastane. Kuid kuna ma ise ei plaani 70-aastaselt hakata reisima vaid suure reisibussiga, mis viib kampa minuvanuseid katedraali juurest muuseumini ja õhtuks kultuurimajja, ei saa me ka tänastelt veidi eakamatelt inimestelt oodata, et nad reisiksid “turvaliselt”. Kui juba turvalisusest rääkida – ei arva ma, et see, kui me veel keskpäeval ei tea, kus me sel päeval lõunat sööme, muudaks meie reisi kuidagi vähem turvaliseks. Lihtsalt etteaimatavus pigem ei ole meie maailma märksõna.
Samas on just vanemad inimesed mulle õpetanud, et “Ei me ette tea / mis elu meil tuua võib” – seega ei tohiks meie reiside nö “kontrollitud kaootilisus”, nagu üks reisija kord meie Kuuba reisi iseloomustas, küll vanuse tõttu kellelgi takistuseks saada. Oluline on, et oldaks põhiküsimustes “samal leheküljel” – saadakse ühtmoodi aru, kuhu, kellega minnakse ja mida seal tehakse. Sama oluline, kui sihtkoht, on ka inimesed, kellega seda emotsiooni jagatakse. Ning selleks me kohtumegi kõikide oma reisihuvilistega enne, kui omalt poolt ettemaksuarve väljastame – et iga reisi omapärasid lähemalt tutvustada. Võib ju juhtuda, et keegi tahab kella kolmeni öösel Havannas salsat tantsida, teine aga kell 5 hommikul katusel päikesetõusu vaadata – võib ka juhtuda, et mõlemat saab teha, pärast jälle “keskpõrandale kokku”.
Kord oli mul Kuubal grupis härrasmees, kes töötanud pikalt … Nõukogude Liidu miilitsas. Ma olin kümneaastane, kui NSVL lagunes – seega minu kogemus tollest riigist on pigem vahendatud kui otsene. Ning täiesti fantastiline oli Kuubal tolle reisijaga igas hetkes teadmisi ja kogemusi vahetada – mina avasin temale Kuuba riigi absurdsust, tema omakorda tõmbas paralleele Nõukogude süsteemidega – on ju ilmne, et Kuubal ja NSVL-il on selles osas palju ühist. Ma tundsin, et sain iga päev nii Kuuba riigikorra ja ka Eesti lähiajaloo mõtestamisel tänu sellele reisijale targemaks. Ka reisi juhtimine on väikeses grupis alati kahepoolne protsess, iga reisija on siin oluline ning ehkki nt Kuuba viisa vormistamisel on vajalik edastada passi andmed, siis julgen öelda, et oma reisijate “passi ma ei vaata”. Kui ikka süda kutsub ja reisija ise tunneb, et see reis on temale, on meie poolt ikka vamonos.