Posts tagged #raadio'

KILLUKE KÜLAROMANTIKAT

6. reisikiri (Jakob Rosin)

Ärkasin vist pool neli hommikul selle peale, et minu võrkkiige all siblis kukk, ja kires.

Keerasin ettevaatlikult külge, sest jube narr oleks kogemata kukele pähe sadada ja lahkesti öömaja pakkunud peremehe koduloom, toidupoolis ja kindlasti ka oluline pereliige, ära tappa. Püüdsin edasi magada, aga kukk kires regulaarse järjekindlusega kord ühe, siis teise, siis jälle minu võrkkiige all. Natukese aja pärast lisandus talle ka kanade kluugutamine ja sebimine ning koerte haukumine.

Vist kella viie ajal (tegelikult ma ei teadnud mis kell on, sest telefoni aku oli juba teist päeva tühi) pani keegi kusagil raadio mängima. Nüüd lisandus loomade ja inimeste häältele ka kaugusest sita kvaliteediga kõlarist kõlav Guns N’ Roses’i „Knocking on Heaven’s door“. Kuidagi romantiline oli. Kaaslased ütlesid pärast, et see popprokk rikkus kõik ära, aga minu meelest oli see ilus. Kuked, kanad, koerad, lapsed karjuvad ja Axl Rose üürgab taevaväravatele koputamisest.

Lamasin kiiges, endal polnud õrna aimugi, mis mujal maailmas toimub. Kodustega polnud pea kaks nädalat suhelnud, uudiste lugemisest rääkimata. Vahepeal võis olla toimunud riigipöördeid, revolutsioonilisi teadusavastusi, suuri kakelunge ei millegi pärast jne. Täiesti ebaoluline, sest siia see info pea kunagi ei jõua. Levi pole, elekter tuleb päikeselt või kui DVD’d on väga vaja vaadata, siis generaatorist.
Teadsin vaid, et oleme Sol de Ucayali külas, kuhu eile õhtul öömaja paludes saabusime. Enne seda olime kolm päeva mööda jõge rännanud, magades seal, kus öö vastu tuli. Paat kaldasse, matšeetedega metsaalune puhtaks, võrkkiiged ja moskiitovõrgud üles, lõke põlema ja asugem ühiselt sääski tapma!

Lebasin kiiges, nautisin seda vaikset hetke ja ei mõelnud õigupoolest millestki. Kui ümberringi hakkas juba ka Eesti keelt kostma, ajasin end kiigest välja. Nikerdasin endiselt niisked ja haisvad püksid jälle jalga, isegi kui mul puhtaid oleks, higistaksin nad paari tunniga samasse seisu, ja tegelikult on need püksid ju alles nädal aega järjest seljas olnud, seega käib küll. Ronisin moskiitovõrgust välja, segasin oma nahal kokku kokteili päikesekreemist ja putukatõrjest ning uurisin elu.

Kuna mul hambaharja polnud, laenasin reisikolleegilt hambapastat ja nühkisin sõrmega aktiivselt suus, üritades endale ja teistele jätta muljet, et see tegelt ka aitab suuhügieeni korras hoida. Minu hambapesurituaal pälvis kohalike külalaste, kes vahepeal meie kiigekobara ümber olid kogunenud, jäägitut tähelepanu. Arusaadav ka, ega meiesuguseid gringo’sid, või üldse heledanahalisi siia just sageli ei satu. Ja kui üks veel ennastunustavalt sõrmega suus nühib, on lõbu laialt.

Posted on October 26, 2018 and filed under Meelte segadus Amazonases.