JAAPANI sügavamad kihid

TEEKOND

1.–2. PÄEV / TOKYO
Esimeseks õhtuks suuri plaane ei tee – pärast pikka lendu on juba päris hotellivoodi omaette vaatamisväärsus. Teeme esimese väikese tiiru linnas, sööme koos õhtust ja püüame aru saada, kas meie keha arvates on parasjagu hommik, õhtu või midagi nende kahe vahepealset. Ja siis – oi kui magus on päris voodi pärast lennukitoolil veedetud ööd! Järgmisel hommikul hakkame Tokyot päriselt avastama.

Janne jaoks on Tokyo linn, kus võib ka pärast kahekümnendat külastust sattuda tänavale, kus pole kunagi varem käinud. Ja just seda Tokyot tahab ta ka Sulle näidata – mitte ainult kuulsaid vaatamisväärsusi, vaid ka linna ennast. Alustame Harajukust ja kuulsast Takeshita-dōrist. See vaid umbes 350 meetri pikkune tänav on olnud aastakümneid Jaapani noortemoe ja tänavakultuuri üks sümboleid. Siin võib kohata kõike alates täiesti pöörasest moest kuni veel pöörasemate maiustusteni. Jaapanis tasub vahel lihtsalt vaadata, maitsta ja isegi mitte küsida, miks mõni asi näib nii jabur.

Mõnesaja meetri pärast vahetame aga maailma täielikult. Astume läbi suure torii-värava Meiji pühamu parkmetsa ning Harajuku lärm kaob selja taha. Keset Tokyot laiub ligi 70 hektarit metsa enam kui 100 000 puuga. See kontrast on üks asi, mida Janne Jaapanis väga armastab – ultramoodne ja igivana suruvad igal sammul kätt.

Loomulikult kõnnime ka üle kuulsa Shibuya ristmiku. Kui tuli läheb roheliseks ja inimesed korraga igast suunast liikuma hakkavad, ei jää muud üle kui massiga kaasa minna. Pärast on kõige parem vaadata seda sagimist ka natuke kõrgemalt ja imestada, kuidas tuhanded inimesed suudavad üksteisega kokku põrkamata teisele poole tänavat jõuda.

Kui jalad ja ajavahe väntsutused lubavad, põikame Shinjukusse. Selle hiiglaslikku jaama läbib iga päev üle kolme miljoni inimese. Juba õige väljapääsu leidmine on siin omaette Jaapani-kogemus. Ja nn “kiisu-TV-d” ei saa ka ju vahele jätta!

Aga Tokyo ei ole ainult see, mida vaatame. Tokyo on ka see, mida sööme. Jaapani köök on palju-palju enamat kui sushi ning reisi jooksul laseme hea maitsta nii maailmakuulsal Jaapani köögil kui ka toitudel, mille nime pole Sa võib-olla kunagi kuulnudki. Mõnest võib saada uus lemmik, mõne puhul piisab teadmisest, et vähemalt sai ära proovitud.

Õhtul vaatame, kuhu Tokyo meid viib. Mõni väike izakaya, yakitori, ramen, sake või hoopis midagi, mille nime me veel ei tea. Kel energiat jätkub, saavad nuusutada natuke ka Tokyo ööelu. Kõike ei pea reisikavas ette ära otsustama – vahel on Jaapanis kõige toredamad just need õhtud, mida polnud plaanis.

3.–5. PÄEV / KYOTO
Tokyost Kyotosse sõidame loomulikult nii, nagu iga enesest lugupidav jaapanlane seda teeb -shinkansen'iga. Kiirrong kihutab ligi 300 km/h, aga sõit on nii sujuv, et kohvitass püsib laual. Ja kui ilm meid soosib, tasub pilk rongiaknal hoida – võib juhtuda, et Fuji-san otsustab ennast näidata. Paari tunni pärast oleme juba Kyotos, mis on hoopis teistsugune Jaapan.

Siin asus üle tuhande aasta keisri residents, siin on üle 1600 budistliku templi, sadu shinto pühamuid, zen-aedu, vanu kvartaleid ja traditsioonilisi puumaju. Kõike me loomulikult läbi ei jookse – pärast viiendat templit on pehmelt öeldes juba üsna suur see oht, et ka kõige kaunimad hakkavad omavahel segi minema. Pigem valime mõned, mis on väärt varast ärkamist.

Kyoto on üks neist kohtadest, kus kellaaeg muudab elamust tohutult. Kui õnnestub mõnda paika jõuda enne seda, kui bussitäied külastajaid kohale saabuvad, võib tekkida tunne, et oled sattunud hoopis teise ajastusse, mil Jaapan oli välismaailmast veel täiesti eraldatud. Just selline Kyoto väärib kogemist! Aga jätame aega ka ilma eesmärgita kõndimiseks. Kyoto vanades kvartalites tasub vahel lihtsalt mõnest kitsast tänavast sisse keerata, piiluda sisehoovi, avastada väike pood või istuda maha kohas, mida TripAdvisoris keegi veel kiita pole jõudnud.

Õhtupoolikul läheme Gioni, Kyoto vanasse meelelahutuskvartalisse. Kui meil veab, võime näha tööle tõttavat maiko't või geiko't – neid, keda väljaspool Jaapanit tavaliselt geishadeks nimetatakse. Maiko on alles noor õpilane, geiko juba väljaõppinud professionaal. Nad ei ole turismiatraktsioonid, vaid inimesed, kes lähevad tööle, nii et vaatame, aga jätame neile ka nende ruumi.

Kyotos sooviksime, et Sa ei jääks ainult kõrvaltvaatajaks. Võib-olla proovime mõnda Jaapani kultuuriga seotud tegevust ka ise ning jätkame loomulikult oma tutvust Jaapani köögiga. Kyoto on kuulus nii peene kaiseki-köögi, tofu kui ka matcha ja traditsiooniliste maiustuste poolest. Ja hoiatame Sind juba ette: matcha ei tähenda ainult matcha latte’t. Küll näete, milleks kõigeks seda pulbrit kasutada saab!
Nüüd aga on aeg suurlinnad mõneks ajaks seljataha jätta. Ees ootab Lõuna-Jaapan.

6.–7. PÄEV / KIRISHIMA JA KAGOSHIMA
Kyotost lendame Kyushu saarele ja võib juhtuda, et siit algab üks selle reisi kõige põnevamaid osi! Meiega liitub Janne hea sõbranna Mami – kohalik jaapanlanna, kes tutvustab meile oma kodukanti ja avab Sulle ka mõne sellise ukse, mis omal käel ka pikemal viibimisel kindlasti suletuks jääks.

Just sellist Jaapanit on Janne ise aastate jooksul kõige rohkem armastama hakanud – väiksemad kohad, mäed ja metsad, kohalikud inimesed, pisikesed söögikohad ja pühamud, kus ei pea kellegi selja taga järjekorras liikuma. Meie esimeseks sihtkohaks on Kirishima – vulkaanide, sügavate metsade ja kuumaveeallikate piirkond.

Külastame Kirishima pühamut, mis asub suurte puude vahel mäenõlval. See on sajandeid olnud oluline pühamu ja just sellistes paikades saad kogeda midagi, mida on Jaapani puhul sõnadega natuke raske seletada. Shinto pühamu ei ole ainult ilus vana hoone. Mets, mägi, pühamu ja sinna tulevad inimesed moodustavad ühe terviku ning looduse ja vaimsuse vahele ei tõmmata siin päris samasugust piiri nagu meie oleme harjunud tegema.

Ja pärast seda ootab Sind üks väga oluline jaapani kultuurikogemus – võtame riided seljast ja läheme kuuma vette. Peale pikka päeva on onsen lihtsalt jumalik! Kirishima on tuntud kuumaveeallikate piirkond ning siinsed onsen'id on vulkaanilise maa kingitus. Esimene Jaapani onsen´i kogemus võib oma reeglitega olla veidi kohmetusttekitav, aga keegi ei pane seda külalisele pahaks ja tavaliselt läheb see tunne kiiresti üle. Mägede vahel kuumas mineraalvees istudes saab üsna hästi aru, miks kestab jaapanlaste jaoks see armastus kõikumatuna juba sajandeid.

Järgmisel päeval liigume Kagoshimasse. Linna vastas Kinkō lahes kõrgub Sakurajima – aktiivne vulkaan, mis ei ole lihtsalt vaatamisväärsus, vaid mis osaleb sama aktiivselt ka kohalike igapäevaelus. Moodne linn, meri ja otse selle vastas suitsev vulkaan on päris võimas kombinatsioon. Kohalikud on õppinud temaga arvestama, koos elama ning aeg-ajalt tuletab Sakurajima neile väikese tuhasajuga meelde, et ta pole kuhugi kadunud.

Ja Kagoshimat peab ka maitsma. Piirkond on Jaapanis kuulus kurobuta ehk musta sea liha, satsuma-age kalakotlettide ja shōchū poolest. Nii et meie tutvus Kyushuga ei piirdu kindlasti pühamute, vulkaanide ja onsen'itega. Mami abiga saame kogeda Kyushut tema eheduses, nagu seda ilma kohaliku juhenduseta kindlasti ei näe.
Õhtul läheme Kagoshima sadamasse, kuid hotelli me seekord ei otsi. Sinu selle öö magamistuba asub merel - sõidame praamiga Amami Ōshima poole. Jääme õhtul magama Kyushu lähistel ja kui hommikul silmad avame, on akna taga taaskord uus ja hoopis teistsugune Jaapan.

8.–11. PÄEV / AMAMI ŌSHIMA
Amami saar pole väljaspool Jaapanit (veel) ülemäära tuntud, kuid selle rikkalik loodus on alates 2021. aasast hinnatud UNESCO maailmapärandi vääriliseks. Kella viie paiku hommikul astume selle subtroopilisele saare pinnale. Ees on neli päeva hoopis teistsugust Jaapanit - siin kulgeb elu hoopis aeglasemalt võrreldes eelnevalt külastatud paikadega.

Ja meilgi ei ole vaja mitte kuhugi tormata! Amami Ōshima on saar, kus saad aja maha võtta. Siin on subtroopilised metsad, mangroovisalud, läbipaistev meri ja liivarannad. Saarel elab ka palju haruldasi ja endeemseid liike - imetajatest võiks nimetada öise eluviisiga Amami jänest, Amami okasrotti ning suurematele rotisõpradele veel Ryukyu pikasaba-hiidrotti. Kuid ka mitmeid linde ja kahepaikseid, kuna siinsed saared on olnud juba miljoneid aastaid mandrist isoleeritud. Üks asi, mida siin kindlasti kõik koos teeme, on retk kanuudega mangroovimetsa. Vaikselt mangroovide vahele jäävatel veeteedel aerutades saab saare loodusele hoopis lähemale, kui bussiaknast vaadates. Ja pärast Tokyo miljoneid inimesi võib päris hea tunne olla, kui päeva suurim liiklusummik tekib sellest, et keegi meie ees liiga aeglaselt aerutab.

Aga Amami pole ainult ilus loodus - sama huvitav on ka siinne inimkultuur. Saarel on oma väga tugev identiteet ning üks selle kõige ilusamaid väljendusi on üle Jaapani tuntud shimauta ehk saarelaul. Neid laule on siin põlvest põlve edasi antud ning vanasti lauldi neid koosviibimistel kordamööda, üksteisele vastates. Lauludes on Amami inimeste elu, loodus, armastus, igatsus ja kodutunne. Oleks ju tore shimauta't kuulata just siin – mitte kontserdisaalis teisel pool maailma, vaid inimeste keskel, kelle kultuurist see muusika pärineb.

Veel üks Amami väga eriline traditsioon on Ōshima Tsumugi – siinne kuulus tekstiilikunst. Selle valmistamine on uskumatult töömahukas ning üheks iseärasuseks on lõnga värvimine kohaliku muda abil. Kui võimalus avaneb, läheme vaatama, kuidas seda tehakse. Pärast seda vaatad ilmselt traditsioonilist Jaapani kimonot natuke teise pilguga. Mõnes külas on säilinud ka vanu uskumusi ja räägitakse kamide ehk shinto jumaluste kamide teedest – rajad, mida austatakse ja kuhu inimesel pole voli kõndima minna. Just siin saad ehk eriti hästi aru, kui sügavalt on Jaapani vanemas maailmapildis loodus, inimese igapäevaelu ja vaimsus omavahel seotud.

Ja taaskord sööme uut ja põnevat, mida saarel pakutakse. See paikkonniti erinev toidulaua mitmekesisus on väga võluv. Amami üks kuulsamaid roogi on keihan – kaussi pannakse riis, kana, muna ja erinevaid lisandeid ning kõige peale valatakse kuum puljong. Kirjeldades kõlab see üsna lihtsalt, aga on üks neid toite, mida pead proovima just selle kodusaarel. Saame tutvust teha ka kokutō-shōchū'ga – pruuni suhkru baasil valmistatud shōchū'ga, mis on Amami saarte oma jook. 

Neli päeva jätavad meile aga aega ka spontaanseks kulgemiseks. Sõidame mööda väikeseid ranniku- ja külavaheteid, läheme metsa, ujume, jalutame rannas ja vaatame, kuhu päev meid viib. Kui keegi tahab ühel hetkel paar tundi lihtsalt sooja mere ääres olla, siis on see täiesti legitiimne päevaplaan. Pärast Tokyot, Kyotot ja Kyushut ei pea Amamil kella vaatama. Saame lubada endale ka ühe zen-(ranna)päeva tehes… mitte midagi!

12. PÄEV / AMAMI ŌSHIMA – TOKYO – TALLINN
Viimane hommik saarel ja ongi aeg öelda Amamile sayōnara. Lendame tagasi Tokyosse.  Oleme jõudnud Tokyo miljonite inimeste vahelt Kyoto templitesse, sealt Kirishima metsadesse ja kuumaveeallikatesse, Kagoshima vulkaani alla ning lõpuks subtroopilisele Amami saarele. Oleme sõitnud shinkansen'i, lennuki ja öise praamiga, söönud ilmselt rohkem riisi kui viimase poole aasta jooksul kokku ning loodetavasti õppinud tundma natuke ka seda Jaapanit, mis reisijuhtide kaante vahele alati ei mahu.

Veedame veel viimase õhtu ja öö Tokyos. Kui kellelgi midagi kripeldama jäi, mida kindlasti tahaks Tokyos veel teha, siis siin on see võimalus!

13. PÄEV/ TOKYO - TALLINN
Peale mõnusat hommikusööki saame veel viimased sisseostud sooritada ja lennujaama suunduda.

Võib juhtuda, et koju jõudes on reisikott natuke raskem ja punnis, kui minnes - ja meie ise päris kindlasti natuke teistsugused kui Tokyosse saabudes. Jaapaniga kipub olema nii, et esimese reisi lõpuks ei ole küsimus enam selles, kas tahaks siia tagasi tulla. Pigem selles, et millal, kuhu ja kui kauaks!