KUUBA salsa- ja fotoreis

TEEKOND

1. PÄEV / Havana
Saabumine Havannasse. Seame ennast sisse kodumajutuses Habana Vieja's ehk Havanna vanalinnas. Peremees Jesùs ning tema naine Maria on avanud oma suure, enam kui 100 aastat vana maja külalistele ja kuna asume Havanna kõige põnevamas osas, ei ole meil saabumispäeval vaja pikki jalutuskäike tarvis ette võtta - juba kodumajas ning selle ümbruses saame esimese Kuuba maitse suhu.
Vanalinna tänavapilt võib esimese hooga oma lärmakuses ja kirevuses mõjuda lausa ehmatavalt, kuid peagi märkad, et see on üllatavalt turvaline ning rahulik - asume vanalinna restaureeritud turistitänavatest natuke kõrval, mistõttu ei liigu siin ei turiste ega nende pealt teenida üritavaid jinetero'sid ehk "tänavatüütuseid". Samas jääb see tuiksoon ja möll kõigest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusele - nagu ka näiteks Plaza Vieja, mis on Havanna vaat' et kõige kaunim väljak ja mille äärsetes kohvikutes on väga mõnus esimesel õhtul nö. "pehmelt maanduda".  
Siinkohal on ehk paslik öelda, et Kuuba kodumajutus ei tähenda ööbimist köögi taga kušetil - kõikides tubades on privaatne vannituba, õhukonditsioneer ning 2 voodit. Tõsi, veesurve või soe vesi ei kuulu Kuubal inimõiguste hulka ning vana froteerätik pärineks justkui 70-ndate Lohusalu pansionaadist. Kuid linad on puhtad ja toad turvalised, seega linna peale minnes saab rahuliku südamega maha jätta nii passi, liigse sularaha kui ka muud väärtesemed.

2. PÄEV / Havana, vanalinn ja promenaad
Pärast rahulikku hommikusööki meie kodumajutuse terrassil paneme jalga tantsusussid ja seame sammud meie esimesse salsatundi, mis asub meie kodumajutusest umbes 10 minuti kaugusel. Peale korraliku trenni teeme pikema jalutuskäigu Habana Vieja's ning kesklinnas ehk Habana Centro's. Habana Vieja on selle linna koloniaalarhitektuuri pärl, ajalooline süda, mille lagunemisaste muudab raskesti usutavaks fakti, et nendes varemetes elab kokku 100 000 inimest. Centro aga maalib silmiavava pildi Kuuba tänapäevaelust ning eklektilisest arhitektuurist, kus segunevad Hispaania, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu ehituskunst. 
Promenaad, Malecon, on loomulikult Havanna ja terve Kuuba sümbol ning kvintessents, eriti veel õhtuvalguses. Tõeline vabaõhuteater, „vaese mehe kabaree,“ kus terve linn kohtub, vaidleb, kurameerib ja promeneerib. Kuuba pealinn ja süda elab harukordse kirega ning tema suurim vaatamisväärsus on ikkagi tänav, tema igapäevaelu sürreaalne ja sõnades kirjeldamatu kompott. Kus mujal on võimalik näiteks näha 1955. aasta Buick’i, millel on Volga käigukast ja mootor, roolis aga istub sigarit pahviv arst, kes tööst vabal ajal sõidab taksot ning on ka isehakanud giid Havannas.
Aga Kuuba hing on peidetud tema muusikasse. Siin leidub muusikat seinast seina, salongikabareest mahajäetud varemetes toimuvate rumba-õhtuteni, kus higised kehad pöörlevad tolmusel põrandal hommikuni. Loomulikult ei piisa kõige selle kogemiseks ühest päevast, aga et Havanna meid päris alla ei neelaks, katsume aega jaotada nii, et Havannaga jääks aega tutvuda ka reisi lõpus.

3. PÄEV / Viñalese org
Viñalesesse, mis asub saare idaosa mäenõlvadel. Meie kulguriks on 1952. aastast pärit uhkete vormidega mikrobuss - ta ei ole, tõesõna, enam esimeses nooruses, kuid ühildub suurepäraselt Kuuba igapäevaeluga. Kulgeme a lo cubano, sest kuubalase elust arusaamiseks ei piisa sellest, et nendest suitsevatest ja kolisevatest igikulguritest pilte teeme. Aastakümnete kolinaid ning ustevahelist tõmbetuult tuleb ikka kogu kehaga kogeda, et mõista, millistes kurbnaljakates tingimustes kuubalane 21. sajandil reisima peab.
Viñalese org on Kuuba kuulsaim tubakakasvatuspiirkond. Just siinsetelt põldudelt jõuavad laia maailma kuulsad Cohiba'd, Montecristo'd ning Romeo ja Julieta'd. Viñalese linnake ise oli juba revolutsioonieelsel ajal nö "maaelukeskus", kena rahulik külake, mis täna aga, tõsi, on turistide poolt üsna üleujutatud.
Õhtul ootab meid ilus kodumajutus, mille pererahvas – noor abielupaar Yaneisi ja Joel – on vist kõige külalislahkemad ja abivalmivad inimesed kogu saarel. Tänase õhtusöögi valmistab Yaneisi meile värskeimatest kaladest ja homaaridest, mida kohalikud kalamehed iga päev merest välja tõmbamas käivad. Peale õhtusööki teeme jalutuskäigu külavahel ja kuulame, kust kostub muusikat, et jõuaks enne uinumist mõned salsasammud teha.

4. PÄEV / Tubakaistandus
Hommikupoolikul teeme mõnetunnise jalgsimatka mööda ümberkaudseid künkaid ja tubakapõlde. Külastame kindlasti ka mõnda tubakaistandust ja tutvume sigarivalmistamise peene kunstiga. Maastik on siin kaunis ja värviline ning eriti torkavad silma järskude kaljunõlvadega hiiglaslikud karstimoodustised, mida hüütakse mogote’deks. Pärast lõunasööki Yaneisy ja Joeli terrassil ootab aga ees pikem autosõit Cienfuegosesse, kuhu jõuame ilmselt hilisel õhtutunnil, kuid mitte nii hilja, et me jalga keerutama ei jõuaks. Igal juhul otsime üles ka selle linna kuumima tantsubaari.

5. PÄEV / Cienfuegos

Cienfuegos paikneb Kuuba lõunarannikul Kariibi mere ääres, mis võlub oma elegantse arhitektuurilise ilu poolest. Linna eristab teistest Kuuba linnadest prantsuse mõjutustega arhitektuur, mille juured ulatuvad 19. sajandi algusesse, mil prantsuse kolonistid seda arendama hakkasid. Linna on kutsutud “La Perla del Sur” (Lõuna pärliks). Pärast lõunat alustame pikemat sõitu Kuuba ühte kauneimasse koloniaallinna Trinidad’i, kuhu jõuame õhtuks.

6. PÄEV / Trinidad
Trinidad jäi 1850. aastal magama ning ei ole tänaseni üles ärganud. Ränduritele on see suurepärane võimalus jalutada mööda suurepäraselt säilinud 19. sajandi suhkrupealinna ning tunda end nagu tulnukas tulevikust. Aga see linn ei ole ainult staatiline muuesum – ta elab täiel rinnal ka tänapäeva Kuuba elu. Siin on rikkalik elava muusika scene, fotohuvilistele pakuvad kohalikud elanikud ja fantastilised majad ideaalseid pildistamismomente. Nagu Havannaski, tuleb ka siin astuda mõni tänavavahe turistirohkelt peatänavalt kõrvale, ja elu ning rütm muutub tundmatuseni. Munakivisillutis asendub liivateega, autod eeslite ja muuladega. Lapsed mängivad jalgpalli, vanad mehed ja naised muljetavad oma majade ees, mängitakse doominot, uksed on pärani.
Trinidad ei ole suur linn – siin on mõnus niisama istuda või veidi ka ära eksida. Just Trinidadi vanalinna äärealadel asuvad ka need värvilised majad, mida oleme harjunud Kuubat iseloomustavatelt postkaartidelt nägema. Samuti võib puhata vaid veerandtunnise taksosõidu kaugusel asuvas Ancòni rannas, mida peetakse Kuuba lõunaranniku kauneimaks.
Pärastlõunal võime aga minna jalgratastel Trinidadi "pahupoole-tuurile" - meie kodumajutuse peremees ja hea sõber Oscardo viib meid Kuuba reaalsusesse, mis on peaväljaku peene sigarisuitsu, mojito-klaaside kõlina ning salsa-rütmide kõrval täiesti teine kosmos. Viiekordsetes paneelmajades ei ole aknaklaase, vett ega kanalisatsiooni, jäätiseputkas müüdi jäätist viimati 20 aastat tagasi (aga see-eest müüb riik siin paarikümne sendi eest haput ja kehva lahtist "riigi-õlut") ning töötav koolimaja oleks justkui pommitabamuse saanud. See ei sega seintele maalimast hiigelsuuri Che Guevara ja Camilo Cienfuegos'e julgustavaid portreesid, mis muidugi vaatavad vastu ka mujal, kuid turistidele ei näita sellist Trinidadi mitte ükski riiklik ekskursioon. Loomulikult lõpetame päeva jälle salsa rütmis ja külastame ühte Trinidadi populaarseimat salsaklubi.

7. PÄEV / Suhkrurooistandus
Peale hommikusööki on plaanis jällegi üks särtsakas salsatund teha ja peale seda teeme soovijatega väljasõidu Valle de los Ingenios’is asuvate suhkrurooistanduste varemetesse, millest koguneski omal ajal kogu Trinidadi rikkus. 19. sajandil mahajäetud istanduste varemed, kus sajad orjad oma isandaid ning läänemaailma kohvipisikut teenisid, on tänaseni alles. Saame ronida ka vanasse orjatorni ning hea õnne korral kohtume ka legendaarse baarmeni Ramòn'iga. Sotsialistliku korra kohaselt on baarmenid ja šveitserid riigi kõige rikkamad inimesed ning Ramòn on selle vana orjamõisa täielik legend - ta valmistab maailma parima mojito ilmel, mis annab tunnistust, et ta on seda juba aastakümneid teinud.
Pärast lõunat on aega “teha linn enda omaks” – kiigata sisse habemeajamissalongi, istuda kohvikuvilus. Trinidadi viimase õhtusöögi valmistab meile päeva jooksul "sebitud" värsketest krevettidest ja kalast perenaine Arlety nende kodumaja katuseterrassil.
Ka öö võib tulla pöörane - alustame Casa de la Musica salsarütmidega ning kes jaksavad, lõpetavad mäe sisse ehitatud La Cueva “koopadiskoteegis” mürtsuva reggaeton´iga, kõrva trumminahad pekslevast bassist viimseni pingule tõmmatud.

8. PÄEV / Trinidad hommikuvalguses
Viimasel hommikul ärkame enne päikesetõusu, kui linn alles uniselt niheleb ja turist alles magab. Lähme püüdma hetki, kui hommikuvalgus värvilise Trinidadi ellu äratab. Tänaval ergutame ennast lonksukohviga ja hommikusöögiks jõuame fototuurilt tagasi. 
Pärast rahulikku ja pikemat hommikusööki Trinidadis jätame pererahvaga hüvasti ning sõidame Sigade Lahe äärde. Maalilisel Playa Largal on merevesi soe, rannaliiv kuum ja loomulikult saab laudadest kokkuklopsitud rannabaarist ka jääkülma mojito’t. Siin veedame kokku 3 ööd, 2 täispäeva.

9. PÄEV / Sigade laht
Bahia de Conchino's on ajalooliselt tuntud CIA 1961. aasta dessandi poolest, mille eesmärk oli kukutada Castro režiim. Selle rünnaku tulemust me teame, kuid mitte seda, et Sigade Laht on täna üks Kuuba väheseid massturismist puutumata randu - siin ei ole mitte ühtegi ketihotelli ja me ööbime kodumajutuses otse mere ääres, vaid mõne meetri kaugusel veepiirist. Ehkki samuti lihtsad Kuuba kodud, meenutavad siinsed kodumajutused juba väikestviisi butiikhotelle - palgatud köögitoimkond seisab hea nii lõuna- kui õhtusöökide eest, rikkalik hommikusöök serveeritakse otse randa avaneval terrassil ning menüüs on kõik head mereannid, mida siinsed kalurid igal hommikul veest välja toovad. Siin on kõik hommiku- ja õhtusöögid meie poolt ja hinna sees.

Lõpuks jõuab kätte see kauaoodatud hetk, mil võib kõik unustada ja end lihtsalt päikese kätte anda. Ühel hetkel on paras aeg lasta rannabaaris muusika valjemaks keerata ja proovida, kuidas rannaliival salsasammud välja tulevad. Loomulikult kõike seda Andre ja Marita juhtimisel. Kui päike hakkab tegema madalamaid tiire, on parim aeg ühildada salsa ja fotograafia. Pole ideaalsemat, kui päikseloojangu pildistamiseks kasutada siluetina salsatantsijaid. Kariibi mere rahulik lainete kohin loob taustamuusika ja samal ajal maalib loojuv päike taevasse erilise koloriidi – see on igas mõttes väga eriline hetk mida kogeda.

10. PÄEV / Playa Larga, velotakso tuur “reaalsusesse”
Hommikupoolik rannas päikese ja salsaga. Kelle jaoks on ka mõnetunnine palmi all lebamine liiga passiivne, siis vaid mõnisada meetrit mööda randa jalutades lõpevad majad ning algab täiesti inimtühi mangroovimadalik. Kui rannal peesitamisest on villand, teeme taas ühe "reaalsustuuri" - seekord kolmerattaliste velotaksodega. Meie sõbrad naaberkülast Mario Lopez'ist viivad meid oma kodukülla - kommunistlikku paradiisi, kus elu on täpselt samasugune, nagu ta oli 10, 30 või 70 aastat tagasi. Neli seina ja katus, voodi, supipott ja kaks lusikat moodustavad paljude kuubalaste ainsa maise vara. Asfalti ei ole, autosidki ei ole, on vaid kanad, põrsad ja tuvid. Et ikka oleks selge võrdlus turistidele mõeldud elamistingimustega ning me ei viriseks liialt selle üle, et sooja vett jälle ei ole.
Pärastlõunal, kui päike on langenud ja valgus muutub kauniks, on hea aeg minna ka kummalisse kohta, mida - taaskord - Kuuba valitsus ühelegi turistikaardile ei kanna. Selleks on “Playa Machina” - metallist küla, kus majad on ehitatud vanadest bussidest, rongi- ja bussivagunitest ning muudest masinatest, mis omal rattal liikumise ammu lõpetanud. See on kõige kummalisem ja ainulaadsem suvilarajoon, kus oleme eales viibinud, täielik “Mad Max”. Ei pea lisama, et siin pildistatud kaadrid kuuluvad täielikult ulmefilmi ja sci-fi valdkonda.

11. PÄEV / Rannapuhkus ja tagasi Havannasse
Hommik möödub veel rannapuhkuse tähe all, õhtuks aga jõuame Havannasse, tuttavasse kodumajutusse. Kindlasti vaatavad kõik Havannat nüüd veidi teise pilguga, kui siit lahkudes - kisa-kära ei tundu enam nii võõras, see tänavahullus hakkab vaikselt koduseks ja harjumuspäraseks muutuma, nurgapealne pirukamüüja viipab tuttavlikult käega ning nurga taga asuva baari ettekandjal on su nägu meeles ja ta mäletab, mis on sinu lemmik kokteil.
Selleks ajaks oleme kõik juba piisavalt cubano'd, et viia läbi üks tõeline kuubalaseks olemise meistriklass - selleks on Tänavanurgal Niisama Passimine. Nagu seda teevad, tundub, vähemalt pooled inimesed linnas. Just sel viisil võib ka oma kaamerasilma ette saada kõige paremaid tänavafotograafia hetki - sa ei ole enam turist, kes kulgeb mööda tänavat, pea imestusest sputnikuna otsas keerlemas - vaid kohalik, kes tšillib trotuaaril, jälgib toimuvat, viipab möödujatele – oled muutunud ise osaks tänavapildist. Seda saab saavutada ainult siis, kui annad endale ja Havannale aega, ei torma edasi, naudid hetke ja möödavoolavat elu.
Nendega, kel jaksu, naudime taaskord Kuuba muusikat. 1920. aastatel õitsele löönud Vedado linnaosa, mis revolutsioonieelsel ajal oli kuulus glamuurne kasiino-piirkond, on tänagi rikas hotellide, restoranide ja ööelu poolest. Näiteks Ühesilmalise Kassi lounge on populaarne nii kuubalaste kui turistide seas ning tõestab oma programmiga igal õhtul, et Kuuba muusika on midagi palju enamat, kui Buena Vista Social Club’i cover’id. Rebase ja Varese keldri-jazzibaar'i sissepääs on peidetud kesk tänavat asuvasse Londoni telefoniputkasse, kuid igal õhtul leiavad selle üles palju afecionado'd, kel selleks ajaks 100 korda kuuldud baari-Guantamera juba iiveldama ajab. Pole välistatud, et lõpetame päeva siiski Havanna Casa De La Musicas ja ikka uno-dos-tres rütmis.

12. PÄEV / Havanna avastamine
Nüüd on viimane aeg külastada salsatundi, et võimalikult palju kohalikelt uusi teadmisi ja tunnetust õppida. Peale seda teeme tiiru mööda eredaid linnaosi ka lahtiste vanade stiilsete Chevrlolet’dega. Pärastlõunal aga naudime mojito't Havanna kuulsaima hotelli Nacional'i terrassil, mis sai 1946. aastal kuulsaks selle poolest, et siin peeti Frank Sinatra kontserdi kattevarjus USA kõigi aegade suurim maffiakonverents. See 30-ndatel ehitatud hoone meenutab oma sisekujunduse poolest Titanic'ut ning on vanalinna kisa-käraga tohutus kontrastis. Kuid seegi on Kuuba reaalsus, mis viib mõtted tagasi revolutsioonieelsesse aega. Kes on lugenud Graham Greene'i kuulsat romaani „Meie mees Havannas“, leiab sel päeval kindlasti end väikesest ajakapslist. Oma viimase õhtu Kuubal lõpetame loomulikult salsapeol ja selleks külastame ühte kohalike lemmikut vabaõhu salsaklubi, mis asub romantilises kohas mere ääres.

13. PÄEV / Havanna ja kojulend
Hommikupoolik veel Havanna vanalinnas. Lõpetuseks ka Habana Vieja "turistico" pool - Obispo, Mercaderes, Plaza de Armas ja Plaza de la Catedral - ehkki siin käib tuhandeid turiste päevas, on need siiski kaunid tänavad ja väljakud ning äkki just nüüd on aeg vaadata ka neid, et asetada see viimase cubanito või cuba libre saatel konteksti kogu kogetud Kuuba (sür)reaalsusega. Viimane võimalus osta kaasa suurepärast rummi, sigareid ja kohvi. Õhtul kell … stardib lennuk kodu suunas, Tallinnasse jõuame 14. päeva õhtuks, kotis peale rummi ja sigarite kindlasti ka väga omapärased “kastist väljas” fotod just sellisest Kuubast, milliseks Sa ta ise endale sellel reisil lõid ja süda lööb veel endiselt salsarütmis.