Tõeline
KUUBA - Õhinapõhiste jälgedes

TEEKOND

1. PÄEV / Saabumine Havannasse
Saabumine Havannasse. Seame ennast sisse kodumajutuses Habana Vieja's ehk Havanna vanalinnas. Peremees Jesùs ning tema naine Maria on avanud oma suure, enam kui 100 aastat vana maja külalistele ja kuna asume Havanna kõige põnevamas osas, ei ole meil saabumispäeval vaja pikki jalutuskäike tarvis ette võtta - juba kodumajas ning selle ümbruses saame esimese Kuuba maitse suhu.
Vanalinna tänavapilt võib esimese hooga oma lärmakuses ja kirevuses mõjuda lausa ehmatavalt, kuid peagi märkad, et see on üllatavalt turvaline ning rahulik - asume vanalinna restaureeritud turistitänavatest natuke kõrval, mistõttu ei liigu siin ei turiste ega nende pealt teenida üritavaid jinetero'sid ehk "tänavatüütuseid". Samas jääb see tuiksoon ja möll kõigest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusele - nagu ka näiteks Plaza Vieja, mis on Havanna vaat' et kõige kaunim väljak ja mille äärsetes kohvikutes on väga mõnus esimesel õhtul nö. "pehmelt maanduda".
Siinkohal on ehk paslik korrata, et Kuuba kodumajutus ei tähenda ööbimist köögi taga kušetil - kõikides tubades on privaatne vannituba, õhukonditsioneer ning 2 voodit. Tõsi, veesurve või soe vesi ei kuulu Kuubal inimõiguste hulka ning vana froteerätik pärineks justkui 70-ndate Lohusalu pansionaadist. Kuid linad on puhtad ja toad turvalised, et linna peale minnes saab rahuliku südamega maha jätta nii passi, liigse sularaha ja muud väärtesemed.

2. PÄEV / Havana, vanalinn ja promenaad
Pärast rahulikku hommikusööki meie kodumajutuse terrassil teeme pikema jalutuskäigu Habana Vieja's ning kesklinnas ehk Habana Centro's. Habana Vieja on selle linna koloniaalarhitektuuri pärl, ajalooline süda, mille lagunemisaste muudab uskumatuks fakti, et nendes varemetes elab kokku 100 000 inimest. Centro aga maalib silmiavava pildi Kuuba tänapäevaelust ning eklektilisest arhitektuurist, kus segunevad Hispaania, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu ehituskunst. 
Promenaad, Malecon, on loomulikult Havanna ja terve Kuuba sümbol ning kvintessents, eriti veel õhtuvalguses. Tõeline vabaõhuteater, „vaese mehe kabaree,“ kus terve linn kohtub, vaidleb, kurameerib ja promeneerib. Kuuba pealinn ja süda elab harukordse kirega ning tema suurim vaatamisväärsus on ikkagi tänav, tema igapäevaelu sürreaalne ja sõnades kirjeldamatu kompott. Kus mujal on võimalik näiteks näha 1955. aasta Buick’i, millel on Volga käigukast ja mootor, roolis aga istub sigarit pahviv arst, kes tööst vabal ajal sõidab taksot ning on ka isehakanud giid Havannas.
Ei unusta me ka Ernest Hemingway’d, kes elas Kuubal hea 15 aastat oma elust ning kirjutas siin mitu surematut romaani. Astume läbi tema lemmikbaarist La Bodeguita del Medio, kus papa Hemingway jõi kuulsaks mojito.  Rumm, sigarid ja hea kohv on ikka Havanna elu lahutamatuks osaks olnud - ei unusta ühtegi neist.
Aga Kuuba hing on peidetud tema muusikasse. Muusikale pühendamegi enamiku oma õhtuid nii Havannas kui ka pärast Trinidadis. Siin leidub muusikat seinast seina, salongikabareest mahajäetud varemetes toimuvate rumba-õhtuteni, kus higised kehad pöörlevad tolmusel põrandal hommikuni. Loomulikult ei piisa kõige selle kogemiseks ühest päevast, aga et Havanna meid päris alla ei neelaks, katsume aega jaotada nii, et Havannaga jääks aega tutvuda ka reisi lõpus.

3. PÄEV / Trinidad
Lahkume Havannast ning sõidame Kuuba lõunarannikul asuvasse Trinidadi, jõuame kohale päeva teises pooles ning majutume Arlety ja tema naabrite kodumajutuses Trinidadi vanalinna serval. See linn jäi 1850. aastal magama ning ei ole tänaseni üles ärganud. Ränduritele on see suurepärane võimalus jalutada mööda suurepäraselt säilinud 19. sajandi suhkrupealinna ning tunda end nagu tulnukas tulevikust. Aga see linn ei ole ainult staatiline muuesum – ta elab täiel rinnal ka tänapäeva-Kuuba elu. Siin on rikkalik elava muusika scene, fotohuvilistele pakuvad kohalikud elanikud ja fantastilised majad ideaalseid pildistamismomente.

4. PÄEV / Suhkrurooistandus ning reis Kuuba “teise reaalsusesse”
Nagu Havannaski, tuleb ka Trinidadis vaid astuda mõni tänavavahe turist tuubil peatänavast kõrvale, ja elu ning rütm muutub tundmatuseni. Munakivisillutis asendub liivateega, autod eeslite ja muuladega. Hämmastaval kombel satub Trinidadi äärelinna niivõrd väike osa linna igapäevaselt külastavatest tuhandetest turistidest, et siinsed elanikud ei ole veel õppinud nende pealt teenima. Lapsed mängivad jalgpalli, vanad mehed ja naised muljetavad oma majade ees, uksed on pärani ja keegi ei küsi foto eest peesot.
Pärastlõunal aga lähme jalgratastel või velotaksodega Trinidadi "pahupoole-tuurile" - meie kodumajutuse peremees ja hea sõber Oscardo viib meid Kuuba reaalsusesse, mis on peaväljaku peene sigarisuitsu, mojito-klaaside kõlina ning salsa-rütmide kõrval täiesti teine kosmos. Viiekordsetes paneelmajades ei ole aknaid, vett ega kanalisatsiooni, jäätiseputkas müüdi jäätist viimati 20 aastat tagasi (aga see-eest müüb riik siin paarikümne sendi eest haput ja kehva lahtist "riigi-õlut") ning töötav koolimaja oleks justkui pommitabamuse saanud. See ei sega seintele maalimast hiigelsuuri Che Guevara ja Camilo Cienfuegos'e julgustavaid portreesid, mis muidugi vaatavad vastu ka mujal, kuid turistidele ei näita sellist Trinidadi mitte ükski riiklik ekskursioon.

5. PÄEV / Topes de Collantes
Teeme väljasõidu Valle de los Ingenios’is asuvatesse suhkrurooistanduste varemetele, millest koguneski omal ajal kogu Trinidadi rikkus. 19. sajandil mahajäetud standuste varemeid, kus sajad orjad oma isandaid ning läänemaailma kohvipisikut teenisid, on tänaseni alles. Saame ronida ka vanasse orjatorni ning hea õnne korral kohtume ka legendaarse baarmeni Ramòn'iga. Sotsialistliku korra kohaselt on baarmenid ja šveitserid riigi kõige rikkamad inimesed ning Ramòn on selle vana orjamõisa täielik legend - ta valmistab maailma parima mojito ilmel, mis annab tunnistust, et ta on seda juba aastakümneid teinud.
Lõunaks jõuame tagasi Trinidadi – vaba aeg, et puhata ja mängida. Trinidad ei ole suur linn – siin on mõnus niisama istuda ning pärastlõunal ehk ujuda ja puhata vaid veerandtunnise taksosõidu kaugusel asuvas Ancòni rannas, mida peetakse Kuuba lõunaranniku kauneimaks. Viimase Trinidadi õhtusöögi valmistab meile perenaine Arlety värsketest päeva jooksul "sebitud" krevettidest ja kalast nende kodumaja katuseterrassil.

6. PÄEV / Matk koskede juurde ning Playa Larga
Sõidame Topes de Collantes’i looduskaitsealale. Paaritunnine jalgsimatk oru põhja premeeritakse türkiissiniste looduslike basseinidega ning ka rada ise on ilus -killuke Kariibi mere džunglit. Pärast lõunat aga asume teele Sigade Lahes asuvale Playa Larga’le, kuhu jõuame õhtuks.
Bahia de Conchino's on ajalooliselt tuntud CIA 1961. aasta dessandi poolest, mille eesmärk oli kukutada Castro režiim. Selle rünnaku tulemust me teame, kuid mitte seda, et Sigade Laht on täna üks Kuuba väheseid massturismist puutumata randu - siin ei ole mitte ühtegi ketihotelli ja me ööbime kodumajutuses otse mere ääres, vaid mõne meetri kaugusel vee piirist. Ehkki samuti lihtne Kuuba kodu, meenutavad siinsed kodumajutused juba väikestviisi butiikhotelle - palgatud köögitoimkond seisab hea nii lõuna- kui õhtusöökide eest, rikkalik hommikusöök serveeritakse otse randa avaneval terrassil ning menüüs on kõik head mereannid, mida siinsed kalurid igal hommikul veest välja toovad. Siin on Kuuba mõistes rikkalikud õhtu- ja hommikusöögid meie poolt ja hinna sees.

7. PÄEV / Puhkus ja velotaksotuur “agulisse”
Puhkus! Maalilisel Playa Largal on merevesi soe, rannaliiv kuum ning loomulikult saab laudadest kokkuklopsitud rannabaarist ka jääkülma mojito’t. Kes rannal peesitada ei soovi, siis mööda randa jalutades jõuad inimtühja mangroovimetsa, mis asub ühel Kuuba kõige suuremal looduskaitsealal.
Õhtupoolikul, kui päike madalamal, teeme taas ühe "reaalsustuuri" - seekord kolmerattaliste velotaksodega. Meie sõbrad naaberkülast Mario Lopez'ist viivad meid oma kodukülla - kommunistlikku paradiisi, kus elu on täpselt samasugune, nagu ta oli 10, 30 või 70 aastat tagasi. Neli seina ja katus, voodi, supipott ja kaks lusikat moodustavad paljude kuubalaste ainsa maise vara. Asfalti ei ole, autosidki ei ole, on vaid kanad, põrsad ja tuvid. Ja et ikka oleks selge võrdlus turistidele mõeldud elamistingimustega ning me ei viriseks liialt selle üle, et sooja vett jälle ei ole, külastame ühte "pansionaati", millest pole ühtegi pilti Kuuba turismibrošüürides ja kus tohivad peatuda ainult kuubalased.

8. PÄEV /Viñalese org
Pärast rahulikku ja pikka hommikusööki ning viimaseid sulpsatusi Kariibi meres Lahkume Playalt. Sõidame Viñalesesse, mis asub saare idaosa mäenõlvadel. Meie kulguriks on 1952. aastast pärit uhkete vormidega mikrobuss - ta ei ole, tõesõna, enam esimeses nooruses, kuid ühildub suurepäraselt Kuuba igapäevaeluga. Kulgeme a lo cubano, sest kuubalase elust arusaamiseks ei piisa sellest, et nende suitsevatest ja kolisevatest igikulguritest pilte teeme. Aastakümnete kolinaid ning ustevahelist tõmbetuult tuleb ikka kogu kehaga tajuda, et mõista, millistes kurbnaljakates tingimustes kuubalane 21. sajandil reisima peab.
Viñalese org on Kuuba kuulsaim tubakakasvatuspiirkond. Just siinsetelt põldudelt jõuavad maailma kuulsad Cohiba'd, Montecristo'd ning Romeo ja Julieta'd. Viñalese linnake ise oli juba revolutsioonieelsel ajal nö. "maaelukeskus", kena rahulik külake, mis täna aga, tõsi, on turistide poolt üsna üleujutatud.
Õhtul ootab meid ilus kodumajutus, mille pererahvas – noor abielupaar Yaneisi ja Joel – on vist kõige külalislahkemad ja abivalmivad inimesed kogu saarel. Tänase õhtusöögi valmistab Yaneisi meile värskeimatest kaladest ja homaaridest, mida kohalikud kalamehed iga päev merest välja tõmbamas käivad.

9. PÄEV / Tubakaistandus ja “Tänavanurgal niisama passimise töötuba” Havannas
Hommikupoolikul teeme mõnetunnise jalgsimatka mööda ümberkaudseid künkaid ja tubakapõlde. Külastame kindlasti ka mõnda tubakaistandust ja tutvume sigarivalmistamise peene kunstiga. Maastik on siin kaunis ja värviline ning eriti torkavad silma järskude kaljunõlvadega hiiglaslikud karstimoodustised, mida hüütakse mogote’deks. Pärast lõunasööki Yaneisy ja Joeli terrassil aga ootab ees pikem autosõit Matanzasesse, kuhu jõuame ilmselt hilisel õhtutunnil. Oma 1892. aastal valminud kodumajas võtab meid vastu Roberto, käsi elegantselt toetamas elutuppa (!) pargitud Vaz 2102 kapotile.
õhtuks aga jõuame Havannasse, tuttavasse kodumajutusse. Kindlasti vaatavad kõik Havannat nüüd veidi teise pilguga, kui siit lahkudes - kisa-kära ei tundu enam nii võõras, see tänavahullus hakkab vaikselt koduseks ja harjumuspäraseks muutuma, nurgapealne pirukamüüja viipab tuttavlikult käega ning nurga taga asuva baari ettekandjal on su nägu meeles ja ta mäletab, mis on sinu lemmik-kokteil. Selleks ajaks oleme kõik juba piisavalt cubano'd, et viia läbi üks tõeline kuubalaseks olemise workshop - selleks on Tänavanurgal Niisama Passimine. Nagu seda teevad, tundub, vähemalt pooled inimesed linnas. Just sel viisil võib ka oma kaamerasilma ette saada kõige paremaid tänavafotograafia hetki - sa ei ole enam turist, kes kulgeb mööda tänavat, pea imestusest sputnikuna otsas keerlemas - vaid kohalik, kes chillib trotuaaril, jägib toimuvat, viipab möödujatele, oled muutunud ise osaks tänavapildist. Seda saab saavutada ainult siis, kui annad endale ja Havannale aega, ei torma edasi, naudid hetke ja möödavoolavat elu.
Nendega, kel jaksu, naudime taaskord Kuuba muusikat. 1920. aastatel õitsele löönud Vedado linnaosa, mis revolutsioonieelsel ajal oli kuulus glamuurne kasiino-piirkond, on tänagi rikas hotellide, restoranide ja ööelu poolest. Näiteks Ühesilmalise Kassi lounge on populaarne nii kuubalaste kui turistide seas ning tõestab oma programmiga igal õhtul, et Kuuba muusika on midagi palju enamat, kui Buena Vista Social Club’i cover’id. Rebase ja Varese keldri-jazzibaar'i sissepääs on peidetud kesk tänavat asuvasse Londoni telefoniputkasse, kuid igal õhtul leiavad selle üles palju afecionado'd, kel selleks ajaks 100 korda kuuldud baari-Guantamera juba iiveldama ajab.

10. PÄEV / Havanna avastamine
Havanna. Nüüd on aega ka lisaks tänavail toimuva üle imestamise külastada ka mõnda muuseumi, aga kindlasti teeme tiiru mööda eredaid linnaosi ka lahtiste vanade stiilsete Chevrlolet’dega. Pärastlõunal aga naudime mojito't Havanna kuulsaima hotelli Nacional'i terrassil, mis sai 1946. aastal kuulsaks selle poolest, et siin peeti Frank Sinatra kontserdi kattevarjus USA kõigi aegade suurim maffiakonverents. See 30-ndatel ehitatud hoone meenutab oma sisekujunduse poolest Titanic'ut ning on tohutus kontrastis vanalinna kisa-käraga. Kuid seegi on Kuuba reaalsus, mis viib mõtted tagasi revolutsioonieelsesse aega. Kes on lugenud Graham Greene'i kuulsat romaani „Meie mees Havannas“, leiab sel päeval kindlasti end väikesest ajakapslist. 
Kel soovi, võib õhtul minna kallile ja kitšile kalduvasse, kuid siiski Havanna ühe kuulasima, Club Tropicana cabaree-show’le, mis on püsinud avatuna järjepidevalt alates 1939. aastast saadik ja mida Castro režiim kinni ei suutnud panna. Teisel juhul aga võime gastroleerida Kuuba uusimas "loomelinnakus", La Fabrica de Arte Cubano's, kus kunstigaleriid põimuvad muusikaüritustega ja käivad end näitamas kõik Kuuba "rikkad ja ilusad" ning tekib tunne, justkui oleksid sattunud mõnesse Miami popimasse latino-lokaali.

11. PÄEV / Havanna ja kojulend
Hommikupoolik veel Havanna vanalinnas. Lõpetuseks ka Habana Vieja "turistico" pool - Obispo, Mercaderes, Plaza de Armas ja Plaza de la Catedral - ehkki siin käib tuhandeid turiste päevas, on need siiski kaunid tänavad ja väljakud ning äkki just nüüd on aeg vaadata ka neid, et asetada see viimase cubanito või cuba libre saatel konteksti kogu kogetud Kuuba (sür)reaalsusega. Viimane võimalus osta kaasa suurepärast rummi, sigareid ja kohvi. Õhtul stardib lennuk kodu suunas, Tallinnasse jõuame 12. päeva õhtuks, mitme eelarvamuse võrra vaesemana ning mõne uue Kuuba siira sõbra võrra rikkamana.