PÜSIGE MEELTE SAGEDUSEL

8. reisikiri (Ivo Tšetõrkin)

Istun Iquitose promenaadil oma lemmik-kohvikus La Noche. Ees voolab Itaya jõgi, promenaadil on vaikne – päris palav on pärastlõuna kohta, ehkki päike hakkab juba tunni-paari pärast loojuma.

Kella ei taha eriti vaadata – kui viimased kaks ja enam nädalat oleme saanud vihmametsas hakkama nii, et kell on kogu aeg pool ükskõik, siis ei kipu seda rutiini väga muutma. Igal juhul – Meelte Sagedus sai praegu SELLEL KUJUL läbi. See tähendab, et Genka, Yoh, Kaidi, Piibe, Liisa ja Jakob lendasid Eestisse tagasi, reisisari on „purki püütud“ ja… ja edasi? Tegelikult, rännak kestab edasi. Mis siis, et füüsiliselt on minu keha üksi Iquitoses ja teistel põlved kodumaa poris. Sest see fluidum, mis minus ja juttude järgi ka teistes tekkis, ega see niipea ei lõpe. Ehk on see nagu hea raamatuga– tema tähendus sinu jaoks ei vähene, kui sa oled ta läbi lugenud, sa enam ei tegele teksti ammutamisega. Sa said selle sisu kätte, kuid see sisu mõjutab sind edasi. Vähemalt minul on küll selle matkaga tunne, et mingid asjad on teisiti, ja palju paremad. Ma ei ole ammu nii pikalt järjest Amazonases olnud – ja aeg on kindlasti üks põhjus, mis viib inimese sellesse müstilisse lainesse - kus „aeg jääb ruumist maha / ja veed ei kanna peal“, nagu kõlas üks laulurida filmis „Arabella, mereröövli tütar“.

Ega ei ole lihtne neid ridu siin toksida, kui arvuti pooled klahvid on džungliniiskuses liimist lahti tulnud ja higi tilgub kulmukarvade vahelt otse silma. Lisaks on väga raske meenutada mõnda konkreetset vahejuhtumit, sest hoolimata aegruumi nihestumisest ja sellest, et me ei olnud kordagi midagi jõuga planeerimas, juhtus asju kogu aeg ja väga palju. Natuke saate ehk aimu pühapäevasest (04.11) Reispassist, mille Jakob ja Genka „sisse laulsid“ La Libertad’i nimelises külas, kus meil oli vaja paar tundi küla poe generaatori pealt meie kaamerate ja helitehnika akusid laadida. Ja ka järgmise nädala Reispass jõuab teieni Peruust – sedapuhku küll pealinnast Limast, koos meie režissööri Piibe ja Jakobiga. Ja noh – kõige tähtsam ja põhimõtteliselt ka ainus põhjus, miks see reis toimuma sai, on ju see ehk nii umbes kuueosaline minisari, mida me siin filmimas käisime. Küll seegi ükskord valmis saab ja paljude jaoks meist läkski kogu razmahh sellesse. Seega – siia blogisse, Reispassi, Facebooki kui ka Instagrami jõuab pigem vähem juttu, aga see, mis kaamera ette jäi, oi – see on raju.

Kasvõi see juhus, kuidas me ühe mõnusa ja romantilise järvesupluse asemel mitu tundi metsas pea jooksujalu müttasime, oksad näos ja muda ninasõõrmetes, sest järsku tuli teade, et kõrvalküla mets on otsustanud 1800 (sic!) suurt mitmesaja-aastast väärtuslikku metsapuud mingitele illegaalsetele puuraiduritele maha müüa ning meite-küla-mehed läksid noid seppasid metsast välja ajama. Muidugi läksime me hops nendega kaasa – ja kuna see ei olnud mingi „vaadake, seal istub tuukan!“-tüüpi metsamatk, siis liikus see kohalike kamp, tõsised ilmed näos ja matšeeted käes, läbi džungli meie jaoks juba kerge sörkjooksu sammul. Kuni ühel hetkel hakkas kostma metsast hirmuäratavat mürinat. Ilmneb, et metsa „salaraie“ Amazonases ei tähenda kindlasti mitte lageraiet meie mõistes. Suured võimsad puud on ära märgistatud ja nende vahed võivad olla ka sadu meetreid – ja siis tuleb selline Kirovitši-traktori mõõtu, mehekõrguste roomikratastega traktor läbi metsa, haarab selle puu, mille saemehed on enne maha lõiganud, omale sappa ja sõidab 15-20 kilomeetrit raginal läbi põlismetsa suure Amazonase äärde, kus see palk praami peale tõstetakse.

Aga las ta praegu olla – see on pikem lugu, mille detaile ei taha siinkohal pikalt lahata, kui et oli äärmiselt äge jälgida, kuidas Piibe, põlved porised, särk seljas märg nagu kalts, kännu pealt naaberküla külavanemat filmib, kuidas too hiiglasliku traktori kinni peab, käsib pooleteisemeetrise läbimõõdu ja ehk nii kolmekümnemeetrise piikusega puutüve lahti ühendada, hüppab selle otsa ja peab oma kamraadidele sütitava kõne sellest, kuidas varganäod tuleb metsast välja ajada ja kuidas nende küla mitte mingil juhul oma metsa, jahi- ja elupaika ära tassida ei luba.

Või noh, kui juba – siis maagilise realismi valdkonda kuulub ka lugu, kuidas me läksime metsa 100-aastast aurulaeva otsima. See laev oli kunagi ammu Amazonase peal katki läinud ning Fomento-nimelise küla juures ankrusse jäänud. Kuid Amazonas muudab vee tõusude ja langustega pidevalt oma sängi – ning tänaseks asub Fomento küla paari kilomeetri kaugusel Amazonase sängist. Ja see laev pidavat seal alles olema – metsa sees. Oli kuulda jutte, et inimesed ei julge selle laeva juurde väga minna, kuna selle kõhust pidi õhtuti siiamaani inimeste jutukõminat kuulda olema. Ja kukkede-kanade kisa, miskipärast. Igal juhul oli see lugu piisavalt fantastiline, et pakkisime oma kompsud taaskord paatidesse ja sõitsime seda laeva otsima. Ehkki meile räägiti, et nüüdseks on see laev maa sisse vajunud, äkki on kortsen veel väljas, äkki ei ole sedagi. No nagu ikka nende juttudega – igal juhul olime valmis nii selleks, et leiame liaanidesse uppunud Fitzcarraldo-laeva kesk džunglit ja saame järgmise aasta National Geographic’u aasta foto auhinna, kui ka selleks, et „noh, äkki kusagil siin see laev võis kunagi ammu olla“. Kuidas meil sellega läks – eks püsige „meelte sagedusel“ ja saate teada. Igal juhul on mul hea meel, et kõik kenasti kodus on, reisisarja musta materjali koopiad on „varundatud“, vette kukkus ainult üks kaamera ja kõht läks lahti ainult mõnel osalejal. Karotše – „pura selva!“ ehk puhas mets, nagu hüüdis 74-aastane šamaan Jorge, kui viikarid jalas, nahast kingad varvaste otsas ja matšeete käes, kubemeni džunglimudas müttas.

Vaade La Noche baari rõdult.
Foto: Kaidi Reinu /Amazonas Reisid

Heli püüab “purki” Liisa Taul ja visuaali Piibe Kolka.
Foto: Kaidi Reinu /Amazonas Reisid

Kaamera ees on metsavargad!
Foto: Johan Kullerkup /Amazonas Reisid

Meie grupi uus kohalik šamaan Jakob, väljateenitud indiaaninimega Llullu nü-nü (loe: Džudžu nu-nu).
Foto: Kaidi Reinu /Amazonas Reisid

Varaõhtu koduse San Juan’i küla sillal.
Foto: Kaidi Reinu /Amazonas Reisid

Õhtune vöönd metsalodge’s.
Foto: Johan Kullerkup /Amazonas Reisid

Banaani-tänavalt saabuvad koormad metsast linna.
Foto: Kaidi Reinu /Amazonas Reisid

Saabub õhtu Iquitose linna pilt-ilusas.. agulis.
Foto: Kaidi Reinu /Amazonas Reisid

Reis ja seiklus on selleks korraks läbi. Meeled aga jätkuvalt sageduses..
Foto: bussijuht /Amazonas Reisid

LIAANITELEGRAMMID AMAZONASEST

7. reisikiri

Reede hommikul sai Raadio2 eetris taas kuulata Jakob Rosina audiotelegramme, mis on salvestatud keset Amazonase sügavust.

Esimene neist tuleb vihmakrabiseva palmikatusega metsahüti kaitsva varju alt, ning juttu on sellest, kuidas Amazonases enne ujuma minekut astelraisid eemale peletada.
Kuula siit alates 00:47

Teine aga – nii uskumatult jaburana kui see ka ei kõla – loeti sisse 100-aastase jõeauriku korstna otsas, mis vaatab välja džunglimätta seest. Sest jah, selle koha peal voolas kunagi Amazonase jõgi ning see aurik vajus seal põhja. Tänaseks aga on jõgi oma sängi nii palju muutnud, et laev on mattunud sügavasse džunglisse.
Kuula telegrammi siit alates 01:39

Jakob ja Henry Amazonases
Foto: Johan Kullerkup / Amazonas Reisid

Kõik meie “paadi” poisid rannal reas
Foto: Johan Kullerkup / Amazonas Reisid

Režissöör Piibele teeb “statiivi” meie hea sõber ja teejuht Darwin. Foto: Kaidi Reinu / Amazonas Reisid

Salvestub telegramm
Foto: Kaidi Reinu / Amazonas Reisid

Põrgupalavus - ega see olegi siin päris “jalutuskäik pargis”. Foto: Kaidi Reinu / Amazonas Reisid

Võidurõõmsad auriku otsijad
Foto: Kaidi Reinu / Amazonas Reisid

Posted on October 28, 2018 and filed under Meelte segadus Amazonases.

KILLUKE KÜLAROMANTIKAT

6. reisikiri (Jakob Rosin)

Ärkasin vist pool neli hommikul selle peale, et minu võrkkiige all siblis kukk, ja kires.

Keerasin ettevaatlikult külge, sest jube narr oleks kogemata kukele pähe sadada ja lahkesti öömaja pakkunud peremehe koduloom, toidupoolis ja kindlasti ka oluline pereliige, ära tappa. Püüdsin edasi magada, aga kukk kires regulaarse järjekindlusega kord ühe, siis teise, siis jälle minu võrkkiige all. Natukese aja pärast lisandus talle ka kanade kluugutamine ja sebimine ning koerte haukumine.

Vist kella viie ajal (tegelikult ma ei teadnud mis kell on, sest telefoni aku oli juba teist päeva tühi) pani keegi kusagil raadio mängima. Nüüd lisandus loomade ja inimeste häältele ka kaugusest sita kvaliteediga kõlarist kõlav Guns N’ Roses’i „Knocking on Heaven’s door“. Kuidagi romantiline oli. Kaaslased ütlesid pärast, et see popprokk rikkus kõik ära, aga minu meelest oli see ilus. Kuked, kanad, koerad, lapsed karjuvad ja Axl Rose üürgab taevaväravatele koputamisest.

Lamasin kiiges, endal polnud õrna aimugi, mis mujal maailmas toimub. Kodustega polnud pea kaks nädalat suhelnud, uudiste lugemisest rääkimata. Vahepeal võis olla toimunud riigipöördeid, revolutsioonilisi teadusavastusi, suuri kakelunge ei millegi pärast jne. Täiesti ebaoluline, sest siia see info pea kunagi ei jõua. Levi pole, elekter tuleb päikeselt või kui DVD’d on väga vaja vaadata, siis generaatorist.
Teadsin vaid, et oleme Sol de Ucayali külas, kuhu eile õhtul öömaja paludes saabusime. Enne seda olime kolm päeva mööda jõge rännanud, magades seal, kus öö vastu tuli. Paat kaldasse, matšeetedega metsaalune puhtaks, võrkkiiged ja moskiitovõrgud üles, lõke põlema ja asugem ühiselt sääski tapma!

Lebasin kiiges, nautisin seda vaikset hetke ja ei mõelnud õigupoolest millestki. Kui ümberringi hakkas juba ka Eesti keelt kostma, ajasin end kiigest välja. Nikerdasin endiselt niisked ja haisvad püksid jälle jalga, isegi kui mul puhtaid oleks, higistaksin nad paari tunniga samasse seisu, ja tegelikult on need püksid ju alles nädal aega järjest seljas olnud, seega käib küll. Ronisin moskiitovõrgust välja, segasin oma nahal kokku kokteili päikesekreemist ja putukatõrjest ning uurisin elu.

Kuna mul hambaharja polnud, laenasin reisikolleegilt hambapastat ja nühkisin sõrmega aktiivselt suus, üritades endale ja teistele jätta muljet, et see tegelt ka aitab suuhügieeni korras hoida. Minu hambapesurituaal pälvis kohalike külalaste, kes vahepeal meie kiigekobara ümber olid kogunenud, jäägitut tähelepanu. Arusaadav ka, ega meiesuguseid gringo’sid, või üldse heledanahalisi siia just sageli ei satu. Ja kui üks veel ennastunustavalt sõrmega suus nühib, on lõbu laialt.

Posted on October 26, 2018 and filed under Meelte segadus Amazonases.

PURA SELVA!

5. reisikiri (Henry „Genka“ Kõrvits)

Me oleme olnud nüüd Amazonase metsas pea kaks nädalat. Olen selle aja jooksul aru saanud, et minusugune valge gringo ei peaks siin kaua vastu.

See mets on väga intensiivne. Väga. Alates häältest, mis sind hirmutavad, kuni taimedeni, millega kokku puutudes sul pikka pidu ei ole. Inimene teatavasti kardab seda, mida ta ei tunne.

Ma võin pärast kahte nädalat öelda, et ma tean Amazonase metsast ehk rohkem, kui keskmine eestlane. Ja seda tänu tüüpidele, kellega ma need päevad, tunnid, minutid siin metsas veetnud olen. Need tüübid teavad Amazonase metsa nagu mina Tallinna linna: tean, kust saab juua ja süüa, kus on ohtlik, kuhu on mõtet minna ja kuhu mitte.

Minu esimese Amazonase reisi teejuhid kannavad nime Wilber ja Darwin. Nende teadmised metsast, nende võime lugeda, mis metsas toimub, on täitsa siiralt öeldes hämmastav. Kui ma esimest korda metsa matkama läksin, sain ma kohe kõrvetada, hammustada ja nõelata ja ma olin arvanud, et paar tundi metsas on minusugusele eestlasele, kui metsarahva esindajale, väga okei jalutuskäik. Ei. PURA SELVA’s ehk õiges džunglis oled sina kõige nõrgem lüli. Aga see selleks.

Tahan rääkida just Darwini ja Wilberi võimetest. Kuigi Amazonas on liigirohke mets ja loomad-linnud ei ole eestlaslikult häbelikud, siis nende nägemiseks peab sul olema skill’i. Nad peab üles otsima, lugedes jälgi. Ja need mehed on jäljekütid. Nad suudavad palja silmaga sekundiga märgata ja näidata sulle näidata ahvi ja tuukanit, keerata ümber just selle lehe, mille all on raagritsikas või mõni muu põnev putukas. Nad loevad metsa kui raamatut, mis minu jaoks on võõrkeelne. Ma võin küll lugeda sealt sõnu, aga ma ei saa midagi aru.

Iga tripp sügavamale metsa, mis me koos teeme, mõtlen ma: kuidas nad seda teevad? Kuidas nad näevad seda lindu või ahvi? Einoh ma näen ju ka, aga ainult siis, kui see mees on mööda mingit ridade vahel olevat infot liikunud möiraahvi asukohani ja osutab vaikselt oksal istuvale isendile.

Mul on kaks teooriat selle kohta, kuidas nad neid loomi ja linde näevad, lisaks sellele, et neil on sitaks kogemusi. Esimene on see, et neil on erakordne võime skännida visuaalselt läbi kogu ümbritsev mets meeletu kiirusega, otsides sealt midagi, mida meie soovime näha (loom, lind, kala jne). Seejärel analüüsib tema aju skännitud pildi läbi ning selekteerib sealt soovitava objekti välja nanosekunditega.
Teine teooria on see, et ta näeb metsa ühtlase foonina ja iga näha soovitav objekt eristub kuidagi sellelt foonilt. No ütleme, nagu midagi termokaamera sarnast.
Ma ei ole neilt küsinud, sest ma ei taha teada, kuidas nad seda teevad, sest lõpuks ei olegi see minu jaoks kõige tähtsam. Minu jaoks on tähtis neid asju näha ja kogeda. Ma toon mõned näited.

Ma ütlesin ühel hommikul enne metsamatkale minekut Darwinile, et ma tahan näha möiraahve, tamariine ja noh kaputsiinahve või kedagi veel. Loomulikult tegin seda naljaga – ega vihmamets ei ole loomaaed.
Aga jah, me läksime metsa. Kui olime kõndinud umbes poolteist tundi, hakkasime arutama, kas äkki piisab praeguseks – tagasitee ju ka niisama pikk. Higi jooksis, joogivesi sai otsa, see oli juba teab-mitmes päev ja keha oli üsna kurnatud.
Siiski otsustasime, et ärme veel päris kohe tagasi mine - läheme kasvõi natuke edasi. Ilma mingi konkreetse eesmärgita. Ning viis minutit pärast otsust nägime me väikeseid saimiirisid ehk squirrel monkey’sid ja kaputsiinahve, tamariine ja HALLELUUJA!!!!! möiraahvi, keda siiamaani olime vaid varahommikuti kuulnud. Kõik neli liiki ühes kambas koos, mis oli ka meie Wilberi jaoks väga üllatav. Ühesõnaga, pingutus sai mitmekordselt tasutud!

Ühel paadisõidul näitab Wilber mulle: “Vaata, seal on laiskloom!“. Võtsin binokli ja vaatasin. No ei näe. Ei näe. EI NÄE. Ikka ei näe. Ja veel kord ei näe. Ja siis – näen!
Näen siis, kui me oleme paadiga 10 minutit seisnud ja ma olen nagu pervert Pirita naiste nude beach’il silmad rullis binoklit puurinud. Alles siis. Wilber nägi seda liikuvast paadist sekundi murdosaga.

Ja nende kuulmine! Metsaalune kaetud kõdunevate lehtedega ja viis meest kummikutega seal sahistamas ja ohkimas kui palav on, on päris mürarikas üritus. Ja selle kõige sees kuulevad nad kuskil eelajaloolise hoatzin’i linnu vaikset kudrutamist. See ei ole tegelikult ka võimalik!
Amazonases on palju asju, mis muule maailmale tunduvad võimatuna. Näiteks nagu põrnikas, kes näeb välja nagu lamantiin. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja järjest rohkem.

Matsè indiaanlased kasutasid rapè’d ehk jahvatatud džunglitubakat, et näha jahiloomade asukohta metsas. Jahimees või šamaan lasi endale ulmekoguse rapé´d või nü-nü’d ninna ja nägi oma nägemuses, kuskohas metsas on järgmisel päeval näiteks tapiir. Vähemalt üks antropoloog, kes Matsè rahvaga koos metsas hänginud on, on öelnud, et see meetod toimib. Kuidas ta toimib, keegi ei tea.
Amazonases kasutatakse palju ka Matsè hõimu teist väerohtu kambo’t ehk konnaravi, mis paneb sind oksendama, aga teeb meeled erksaks ehk teoorias paneb sind asju paremini tajuma.

Üllatuseks pole Darwin ja Wilber suuremat sorti rape ega kambo mehed. Need mõlemad on vanad Amazonase hõimude asjad, mida gringod nüüd, lootes ’’loodusega lähedasemaks saada’’, sisse litivad. Pole vaja! Ma ei ütle, et see ei tööta, aga sul pole vaja. Sul on vaja tulla Amazonasesse ja olla metsas. Mis sest, et see mets esimesest sekundist sind nõelema ja sööma hakkab.

Leia oma Darwin või Wilber ja lihtsalt viibi metsas. Ma luban, et pärast kolmandat päeva istud sa lõbusalt ’’metsapõrandal’’ ämblikuhunnikus ja tunned end paremini kui kunagi varem.

Nii et PURA SELVA, BITCHES!!!!!!!!

Blogipostitus on pühendatud meie rajaleidjatele Wilberile, Darwinile ja Ivole ning kogu San Juani küla rahvale.

Genka

TEILE ON TIGU-DIGIPOST AMAZONASEST!

4. reisikiri (Ivo Tšetõrkin)

Ma proovin anda veidike aimu, kui kaugel me igasugusest juhtmega või juhtmeta ühendusest välismaailmaga oleme.

Piibel tuli mõte, et võiksime saata oma metsakodust mõned helipostkaardid Raadio 2-te. Neid teeb Jakob Rosin – ta loeb kusagil keset võpsikut oma mõtted mikrofoni. Siis oma metsakodus kopeerime need USB-pulgale. Ühtlasi kopeerime sellele ka mõned pildid, ning ka Word-i faili nendesamade ridadega, mida sa praegu loed. Sest kui sa juba seda loed (või reede hommikul Raadio2-st Jakobi jutust kuuled), no siis jõudis meie saadetis järelikult kohale! Meie seda praegu igal juhul veel ei tea.

Selle mälupulga viib Juan Carlos ehk J.C., nagu me teda siin kutsume, täna õhtul ca. 10-15 kilomeetrit mööda Yanayaku jõge alla, suudmes asuvasse Ayacucho Tipishka külla. Sest sellest külast läheb Delfincito-nimeline kahekordne puust colectivo-laev mööda Amazonast alla Iquitosesse. Väljub iga kolme päeva tagant, ja sõidab välja kell 5 varahommikul. Me loodame, et Juan Carlos annab selle pulga ilusti laeva „konduktori“ kätte, mitte lihtsalt ei jäta seda küla kõrtsmiku kätte hoiule, et „ole hea mees, anna edasi“.

Delfincito peaks Iquitosesse jõudma millalgi õhtupoolikul. Ta jõuab välja Belen’i linnaossa – see on hull koht, aga sellest hiljem. Igal juhul siis peaks konduktor helistama Martin’ile. Ja Martin’iga ma leppisin kokku, et kui ta selle pulga saab, siis ta saadab selle sisu WeTransfer’iga Eestisse Enele. Ene omakorda saadab helifailid Raadio 2-te ning riputab pildid ja jutu meie blogisse.

Ma arvan, et siin ahelas on oluline märkida ka seda, et ega sellest hetkest, kui see pulk Martin’i kätte jõuab ja too selle Iquitoses oma arvutisse lükkab, ei ole veel tigu-digiposti toimimine lõpuni kindel. Iquitosesse ei tule sisse mitte ühtegi teed – sellest olen ise igal pool juba jutustanud. Aga sinna ei tule sisse ka mitte ühtegi kaablit ega juhet. Internet jõuab Iquitosesse satelliidi kaudu. Ning sellega on nii, et kui on päikeseline ilm, siis on Iquitoses maailma kõige aeglasem internet. Aga kui on natuke pilves, siis ei ole sedagi. Ja kui sajab vihma (vihmametsas vahel sajab), siis ei ole mõtet isegi proovida.

No vot, me siin siis proovisime – ja eks pärast saame teada, kas jõudis kohale ka ja millal ja kui ei, no siis on see jutt kas Ayacucho Tipishka kõrtsmiku taskus, Delfincito konduktori taskus, Martin’i taskus või kusagil Iquitose jupsiva internetisageduse soppides. No pole ka maailma lõpp, too kestab siin ikka edasi.

Fail jõudis Eestisse kohale ja isegi raadiosse, kuulata saab siit alates 00:39! (toim. märkus)

Posted on October 23, 2018 and filed under Meelte segadus Amazonases.

SININE METS JA VALGED RITSIKAD

3. reisikiri (Jakob Rosin)

Juba mitu päeva metsas keset loodust, aga vaikust ei kusagil.

On see siis horned screamer (kuna internetti siin pole, siis ega täpselt ei tea, kes või mis ta eesti keeles olla võiks, aga pakume näiteks sarvröökur). Igatahes see lärmlind teeb umbes sellist häält nagu vanaema, kes lapselapse poolt tekitatud moosiplekki aknaklaasilt maha hõõrub ning samal ajal ärritunult pahandab.

Või on see „laserlind“, kes vaheldumisi imiteerib vägagi digitaalse arvutimängu ja vee tilkumise helisid. Ja siis on siin veel umbes 40-50 erinevalt kõlavat looma, lindu ja konna, kes muide teevad sellist häält, mis kostub näiteks siis, kui keraamilisi täringuid peos raputada. Kõige saateks loomulikult ritsikad ja tsikaadid, kes oma laulu vastavalt kellaajale vahetavad.
Peale päikeseloojangut algab selline saagimine, et aju ei taha enam kõrgeid sagedusi kuulda ja seljakotist võetud kilekoti krõbin kõlab mahedalt ja tuhmilt.
Aga just nende tsikaadide tekitatud heli tõttu muutub mets minu jaoks sellel hetkel valgeks. Mu bungalot ümbritseks justkui valge udu - ei midagi hirmutavat ega halba.

Hommikuks on aga lärmakad tsikaadid kadunud ja asendunud teistmoodi siristavate ritsikatega, kes värvivad metsa hoopis siniseks. Koos horned screamer`ite (see on ikka jube lahe nimi!) ja teiste lindudega ongi mets minu ärkamise hetkeks sinine. Ja püsib nii päev läbi, kuniks taas loojub päike ja kõik algab otsast peale…

Posted on October 22, 2018 .

„NÜMFILAEVA“ OTSINGUL

2. reisikiri (Ivo Tšetõrkin)

Sellest, kuidas iga pikem reis algab lendamisega, ma rääkima ei hakka. Ega ka sellest, kuidas „lennukist väljudes tabas mind esimese asjana sõõm kuuma niisket troopikakuumust“ – las ta olla, selge niigi.


Ehkki – tõsi – ma ise ikka vahel mõtlen, kui 12-tunnisel Lima lennul põlved ära kipuvad surema, et kui kaua võttis sõit Euroopast siia meie džunglilinna Iquitosesse aega näiteks 18. sajandi lõpul, kui siinsed kautšukiparunid metsas indiaanlasi tööle nuutisid ja linna uhkeid käsitsimaalitud kahhelkividega maju ehitasid.. Kõigepealt tuli neil sõita üle Atlandi ookeani ning siis veel 3700 km mööda Amazonast ülesjõge.

Täna saab pealinnast Limast Iquitosesse ilma lennukita ainult nii, et kõigepealt bussiga ca 24h üle mägede ja seejärel laevaga ca 5 päeva allajõge. Sest ühtegi maismaateed Iquitosesse endiselt ei tule. Seega „helppo nakki“, nagu ütlevad soomlased. Meie siiski lendasime – mõned kannatusetunnid ja siin me nüüd kenasti kõik oleme. On ikka masinad.

AGA nüüd on meil vaja siit edasi saada. Meie baaslaager, kuhu esialgu välja tahame jõuda, asub ca 140 km kaugusel – mööda vett. Siin on neid vanu jõelaevu küll, mis ühte ja teise kohta lähevad, aga meie külla viiv laev, vana kahekordne puust rüsakas, läks katki. Ja ühtegi teist laeva ei ole ka kohe minemas, sest Peruus toimusid kohalikud valimised.
Kuidas need seotud on? Aga vot nii, et valimised on siin maal kõikidele kohustuslikud – kui kohale ei ilmu, saad meie vääringus ca 60 eurot trahvi. (ja see ei ole iga külamehe jaoks kindlasti mitte mingi „kolm viiskümmend“).

No ja kuna linnast saab lahkuda vaid mööda vett, siis ongi kõik jõelaevad valimiste tõttu käigus – seda, kuidas inimesed valimisurnide juurde uusi (varga)nägusid valima peaks saama, tuleb igal kogukonnal ise vaadata – riik aitab ainult valimissedeli või trahvikviitungiga. Nii nad siis üürivadki laevad, sest kamba peale tuleb ju nii odavam, kui et igaüks oma (või naabri) väikese mootorpaadiga hakkaks kohale põksutama.

Niisiis – meie ei teadnud kuni tänaseni, millise kolakaga ja kuhu täpsemalt me siit minema hakkame – aga nagu Peruus ikka, kui lased asjadel voolata, siis ühel hetkel ikka antakse vastu ka. Meie laeva nimi on „Las Ninfas“ enk „Nümfid“, ta väljub paari tunni pärast ning ma ei jõua ära oodata, milline see laev välja näeb. Hilisõhtuks jõuab ta „kuhugi“, kust me siis omakorda „mingi paadiga“ Yanayaku jõele edasi saame. Titi-miti.

Aga eilne saabumispäev Iquitoses oli – noh – õhtul proovisid poisid eesti keelde tõlkida sõna „overwhelming“.
Paistab, et kogu kamp on kohe „laines“ – juba puhus Belen’i slummituru masuurikas Carlos meile šamaanitubakat ninna (mille peale näiteks Johani nägu läks umbes neljaks minutiks selliseks, nagu oleks ta juba viimased viis aastat iga päev kaheksa tundi seal turuletitagusel toolil istunud). Saime ka katusel kõõluvate raisakulliparvede valvsa pilgu all maitsta erinevaid toonust tõstvaid nõiajooke ja no see mets seal teisel pool Itaya jõge paistab ikka juba väga kutsuv.

Meeled segunevad, sagedus hakkab tasapisi süvenema...

Posted on October 10, 2018 and filed under Meelte segadus Amazonases.

MEELTE SAGEDUS AMAZONASES

1. reisikiri (Ivo Tšetõrkin)

Siin on lugu sellest, kuidas naksitrallid poe ees (või õigemini Raadio2 köögis) kokku said. Sest homme algab retk Peruu Amazonase vihmametsa, mida on kuklasagaras hoitud aastast kilp ja mõõk - reisi nimeks on „Meelte sagedus Amazonases“.


Henry „Genka“ Kõrvitsaga kohtusin ma 2010. aastal, kui tulin just tagasi oma aastaselt rännakult Peruus. Henry tegi Raadio2-s saadet Reisipalavik ning ma käisin temal külas, rääkimas oma elust Amazonases. Henry ütles siis, et Amazonas on üks tema unistuste sihtkohti juba ammu ning lubas saate lõpus, et helistab mulle millalgi, kui minekuks aeg küps on.
(Kui keegi soovib, saab seda saadet järelkuulata siin). (PS. Just sellesama saate peale kirjutas mulle Epp Petrone, et võiksin kirjutada raamatu „Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud!“).

Mõni aasta edasi, ja ma olen hoopis ise Raadio2-s ja teen saadet Reispass.
Kui ma seda tegema hakkasin, siis kohtusin Raadio2 köögis ühel päeval Jakob Rosinaga, kes teeb saadet Reede Hommik. Jakobiga on see lugu, et ta on sünnist saati pime.

Tegelikult olime me kohtunud ka kord varem – meil oli Tallinna Ülikoolis selline õppeaine nagu „meelte antropoloogia“, kus töötasime koos mõtte kallal, et mis juhtub, kui võtta filmist välja visuaal. Selle käigus käisime koos sõbra Piibe Kolkaga lindistamas audiosse Jakobi koduteed Vanalinna Hariduskolleegiumist koju Pääskülla. Et kuidas ta seda teed ikkagi läbib ja veel ihuüksinda. Kopp-kopp-kopp valge kepiga mööda Vene tänavat ja ühel hetkel – kõll! – vastu majanurgal asuvat vihmaveetoru. „Ahah, siit läheb tee vasakule“. Iga tänavakivi oli tal peas, kuni bussaka (bussi numbrit peab keegi ette ütlema) ja koduni välja. Hämmastav.

No ja siis ma ütlesin seal Raadio2 köögis Jakobile, et näed sa (ta ise kasutab seda väljendit kogu aeg),  ma siin proovin mõista, mismoodi me võiksime reisidel ka oma teisi meeli paremini kasutada. Et sul ehk on selles osas omi mõtteid, millest ka teistel võiks kasu olla. Kuidas oma meeli avardada siis, kui silmadest… noh, ütleme nii, ei piisa. Ja et võiksime ehk ühel päeval ka koos Amazonasesse reisida.

Veel paar aastat läks mööda. Piibe, kellega me Jakobi koduteed lindistasime, õppis sel ajal New York’is filmikunstnikuks. Me vahepeal ikka suhtlesime, et millal Peruus koos mingi filmi teeme, aga mõnda aega lasime siis nii-öelda mett verre voolata sel teemal.

Genka tegi samal ajal koos Põhjamaade Hirmuga grupi 12EEK Monkey ja neil ilmus album Xibalba Spa. Soojalt soovitan kuulata seda plaati, muu hulgas seisab seal:

„Vähem möla. Telepaatia. Machu Picchu empaatia
Thaipusami transis läbi põse torkan raadiosaatja“

 /…/

„Kui oma sisekõrva nõrgun /…/
Mis džunglist teeb põrgu“

 /…/

„Meel on Iquitos ja keha kus Toolse
Bonham lisab stiimuli sensoorse“

Ütleme nii, et tüübid on ju otsapidi oma mõtetes ammu seal!
Ning mingid ringid on täis saanud – nüüd me siis PÄRISELT LÄHEMEGI kolmeks nädalaks Amazonasesse! Yai! Lisaks minule, Piibele, Genkale, Põhjamaade Hirmule ja Jakobile on meil veel pundis Kaidi ja Liisa. Liisal on kaasas hunnik mikrofone, et salvestada üraski teekonda puukoore sees ning kalade laulmist jões (jah, Amazonases kalad laulavad), Kaidil näiteks on hoopis kaasas juuksurikäärid, sest et üks kohalik indiaanipoiss Hacker (jah!), kes seni Yanayaku külas juukseid oskas lõigata, ei ole juba mitu aastat ennast näole andnud.
Ühesõnaga - nagu ikka pöialpoisse, meidki seitse on!

Ja no kohe jube elevil oleme kõik! Sest kui reisida – juba ise kohale minna, kallist aega ja raha kulutada, tuleks kasutada seda ainsat vahendit, mis meile on selle maailma tunnetamiseks antud – meie keha – täies ulatuses. Lõhnad, helid, maitsed, tunded, aeg. Sest reisimine on meeleline tegevus ning sisse peavad olema lülitatud nad kõik, mitte ainult silmad ja fotoaparaat.
Ja mis juhtub, kui võimendada inimese sensooriumi, tõsta fookusesse teised meeled, eelkõige helid ning nendega kaasnevad sisemised kujutluspildid? Mis juhtub, kui keset vihmametsa koorivad end metafoorilis-kultuuriliselt alasti heli- ja videokunstnik, poeet, räppar, pime ajakirjanik?

Sellest retkest valmib lisaks visuaalile ka helirännak, ja kuna kõik osalejad on vähemal või rohkemal määral seotud helidega, ja no kuna see Raadio2 on ka siin natuke nagu ühisnimetaja, mis on ju ka SAGEDUS, siis saigi asja nimeks „Meelte sagedus“.
Ja kui juhtub, et vahepeal metsas levi leiame, siis jagame teiega ka neid segusid.

Püsige siis sagedusel!

 
 
Posted on October 4, 2018 and filed under Meelte segadus Amazonases.