TEILE ON TIGU-DIGIPOST AMAZONASEST!

4. reisikiri (Ivo Tšetõrkin)

Ma proovin anda veidike aimu, kui kaugel me igasugusest juhtmega või juhtmeta ühendusest välismaailmaga oleme.

Piibel tuli mõte, et võiksime saata oma metsakodust mõned helipostkaardid Raadio 2-te. Neid teeb Jakob Rosin – ta loeb kusagil keset võpsikut oma mõtted mikrofoni. Siis oma metsakodus kopeerime need USB-pulgale. Ühtlasi kopeerime sellele ka mõned pildid, ning ka Word-i faili nendesamade ridadega, mida sa praegu loed. Sest kui sa juba seda loed (või reede hommikul Raadio2-st Jakobi jutust kuuled), no siis jõudis meie saadetis järelikult kohale! Meie seda praegu igal juhul veel ei tea.

Selle mälupulga viib Juan Carlos ehk J.C., nagu me teda siin kutsume, täna õhtul ca. 10-15 kilomeetrit mööda Yanayaku jõge alla, suudmes asuvasse Ayacucho Tipishka külla. Sest sellest külast läheb Delfincito-nimeline kahekordne puust colectivo-laev mööda Amazonast alla Iquitosesse. Väljub iga kolme päeva tagant, ja sõidab välja kell 5 varahommikul. Me loodame, et Juan Carlos annab selle pulga ilusti laeva „konduktori“ kätte, mitte lihtsalt ei jäta seda küla kõrtsmiku kätte hoiule, et „ole hea mees, anna edasi“.

Delfincito peaks Iquitosesse jõudma millalgi õhtupoolikul. Ta jõuab välja Belen’i linnaossa – see on hull koht, aga sellest hiljem. Igal juhul siis peaks konduktor helistama Martin’ile. Ja Martin’iga ma leppisin kokku, et kui ta selle pulga saab, siis ta saadab selle sisu WeTransfer’iga Eestisse Enele. Ene omakorda saadab helifailid Raadio 2-te ning riputab pildid ja jutu meie blogisse.

Ma arvan, et siin ahelas on oluline märkida ka seda, et ega sellest hetkest, kui see pulk Martin’i kätte jõuab ja too selle Iquitoses oma arvutisse lükkab, ei ole veel tigu-digiposti toimimine lõpuni kindel. Iquitosesse ei tule sisse mitte ühtegi teed – sellest olen ise igal pool juba jutustanud. Aga sinna ei tule sisse ka mitte ühtegi kaablit ega juhet. Internet jõuab Iquitosesse satelliidi kaudu. Ning sellega on nii, et kui on päikeseline ilm, siis on Iquitoses maailma kõige aeglasem internet. Aga kui on natuke pilves, siis ei ole sedagi. Ja kui sajab vihma (vihmametsas vahel sajab), siis ei ole mõtet isegi proovida.

No vot, me siin siis proovisime – ja eks pärast saame teada, kas jõudis kohale ka ja millal ja kui ei, no siis on see jutt kas Ayacucho Tipishka kõrtsmiku taskus, Delfincito konduktori taskus, Martin’i taskus või kusagil Iquitose jupsiva internetisageduse soppides. No pole ka maailma lõpp, too kestab siin ikka edasi.

Fail jõudis Eestisse kohale ja isegi raadiosse, kuulata saab siit alates 00:39! (toim. märkus)

 
Previous
Previous

PURA SELVA!

Next
Next

SININE METS JA VALGED RITSIKAD