Route 66 reis – mida teha ja näha legendaarse maantee ääres

Route 66 on ajalooline maantee, mis kulgeb Chicagost Los Angelesse ja läbib kokku kaheksat osariiki. Tee pikkus on ligikaudu 3900 kilomeetrit ning see viib läbi väga erinevate piirkondade – suurlinnadest väikeste kõrbelinnadeni. Kuigi algne maantee ei ole tänapäeval tervikuna säilinud, on suur osa sellest endiselt läbitav ning tähistatud.

Route 66 reis tähendab pikemat autosõitu, kus päevad jagunevad sõidu ja peatuste vahel. Tee äärde jäävad nii tuntud vaatamisväärsused kui ka väiksemad kohad, mis ei ole esmapilgul silmatorkavad, kuid annavad parema ettekujutuse piirkonnast. Marsruut ei ole rangelt ette määratud ja seda saab kohandada vastavalt ajale ja huvidele. Reisi käigus muutub ka maastik. Kesk-Lääne tasandikest liigutakse läbi kuivemate piirkondade, kuni jõutakse California rannikule. See teeb Route 66-st ühe mitmekesisema roadtripi Ameerika Ühendriikides.

Route 66 vaatamisväärsused – klassikud ja teele jäävad peatused

Route 66 äärde jäävad nii suured ja tuntud vaatamisväärsused kui ka väiksemad kohad, mis on seotud tee ajalooga. Marsruudi planeerimisel tasub arvestada, et kõik ei ole ühes kohas koos, vaid jaotub ühtlaselt kogu tee peale.

Üks tuntumaid peatusi on Cadillac Ranch Texases, kus maasse on paigutatud vanad autod. See koht on kujunenud omamoodi vabaõhugaleriiks, kus külastajad jätavad oma jälje värviga. Samuti jääb tee lähedale Grand Canyon, mis ei kuulu otseselt Route 66 marsruudi sisse, kuid on lihtsasti ligipääsetav kõrvalepõikena.

Arizona osariigis on mitmeid väikeseid linnu, kus Route 66 on hästi säilinud. Näiteks Seligman on koht, kus saab näha klassikalisi motelle, söögikohti ja teeäärseid silte. Need kohad annavad hea ettekujutuse sellest, milline oli liiklus ja elu Route 66 hiilgeajal.

New Mexico ja Oklahoma piirkondades leidub samuti ajaloolisi bensiinijaamu ja väiksemaid muuseume, mis keskenduvad tee ajaloole. Need ei ole suured turismiobjektid, kuid annavad konteksti kogu marsruudile.

Lisaks konkreetsetele punktidele on oluline ka tee ise. Paljudel lõikudel on säilinud originaalne asfalt ja vana teejoon, mis erineb kaasaegsetest kiirteedest. Route 66 vaatamisväärsused ei ole koondunud ühte piirkonda, vaid jaotuvad kogu marsruudi peale. See tähendab, et reis koosneb väiksematest peatustest, mis kokku annavad tervikliku kogemuse.

Route 66 teekond – millised piirkonnad ja osariigid läbida

Route 66 kulgeb läbi kaheksa osariigi: Illinois, Missouri, Kansas, Oklahoma, Texas, New Mexico, Arizona ja California. Iga osariik lisab teekonnale oma iseloomu ning muudab ka sõidukogemust. Algus Chicagos tähendab liikumist läbi linnaruumi ja tihedama asustuse, kus tee on selgemalt seotud igapäevase liiklusega.

Illinois ja Missouri osariikides on maastik tasasem ning linnad tihedamalt paigutatud. Siin on palju ajaloolisi lõike, kus Route 66 kulgeb läbi väikeste keskuste ja peatänavate. Tee on hästi märgistatud ning lihtsasti jälgitav.

Kansas on marsruudi kõige lühem osa, kuid see sisaldab mitmeid klassikalisi elemente, nagu vanad sillad ja väiksemad teeäärsed peatused. Oklahoma seevastu pakub juba pikemaid sirgeid teelõike ning annab esimese aimduse suuremast avarusest.

Texas Panhandle piirkonnas muutub maastik kuivemaks ja avaramaks. Siin on vähem asustust ja pikemad vahemaad, mis mõjutavad ka sõidutempot. New Mexicos lisandub maastikule rohkem värve ja kõrguse muutusi.

Arizona on üks visuaalselt kõige mitmekesisemaid osi. Seal kohtuvad kõrbed, kaljumaastikud ja ajaloolised linnad. Tee ääres on mitmeid säilinud Route 66 lõike, mis annavad hea ettekujutuse algsest marsruudist.

California poole liikudes muutub keskkond taas tihedamaks. Lõpp Los Angeleses tähendab naasmist suurlinna keskkonda, kus liiklus ja tempo on teistsugused kui ülejäänud teekonnal.

Route 66 linnad ja väikelinnad – kus peatuda ja mida oodata

Route 66 kulgeb läbi paljude väikeste linnade, mille identiteet on suuresti seotud selle teega. Need linnad ei ole suured turismikeskused, kuid just seal on säilinud palju algset atmosfääri. Paljudes kohtades on alles vanad motellid, kus parkimine toimub otse ukse ees. Need ei ole modernsed majutused, kuid pakuvad autentset kogemust ja annavad aimu, milline oli reisimine 20. sajandi keskpaigas.

Diner’id on samuti oluline osa Route 66-st. Need on väikesed söögikohad, kus menüü on lihtne ja portsjonid suured. Seal kohtab nii kohalikke elanikke kui ka reisijaid, kes liiguvad mööda sama marsruuti. Mõned linnad on peaaegu täielikult säilitanud oma ajaloolise ilme. Seligman Arizonas ja Tucumcari New Mexicos on head näited kohtadest, kus Route 66 on endiselt igapäevaelu osa. On ka kohti, kus tee on kaotanud oma varasema tähtsuse. Mõned väikelinnad on jäänud vaiksemaks ja osaliselt tühjenenud. See annab teekonnale teistsuguse mõõtme ja näitab, kuidas infrastruktuuri muutus mõjutab piirkondi.

Route 66 sõitmine – mida teel arvestada

Route 66 läbimine tähendab pikemat autosõitu, kus päevane distants sõltub peatuste arvust ja huvist teeäärsete kohtade vastu. Keskmiselt jäävad päevased sõidud 200–400 kilomeetri vahele, kuid see võib varieeruda. Tee ei ole kogu ulatuses ühtlane. Mõned lõigud on hästi säilinud, teised katkevad ja liituvad kaasaegsete maanteedega. Seetõttu on kasulik kasutada kaarte või GPS-rakendusi, mis näitavad ajaloolise marsruudi kulgu.

Kütuseplaneerimine on oluline, eriti Texase ja Arizona piirkondades, kus vahemaad tanklate vahel võivad olla pikemad. Linnades ja suuremate teede läheduses see probleem ei ole. Liiklus on suurem linnade läheduses, kuid enamik marsruudist kulgeb rahulikumas tempos. See teeb sõitmise lihtsamaks ja võimaldab keskenduda teele ja ümbrusele. Auto valik mõjutab samuti kogemust. Tavaline rendiauto on praktiline, kuid paljud valivad klassikalise Ameerika auto, et lisada reisile teatud stiil. Oluline on jätta ajaplaan paindlikuks. Tee äärde jääb kohti, mis ei ole ette planeeritud, kuid kuhu tasub peatuda.

Route 66 ajalugu – kuidas sellest sai Ameerika sümbol

Route 66 rajati 1926. aastal, kui USA hakkas süsteemselt arendama riiklikku maanteevõrku. See ühendas ida- ja lääneranniku ning muutus kiiresti oluliseks transpordikoridoriks.

1930. aastatel kasutasid seda teed paljud inimesed, kes liikusid lääne poole töö ja paremate elutingimuste otsingul. See periood andis Route 66-le suurema tähenduse kui lihtsalt maantee. Teise maailmasõja ajal oli tee oluline ka sõjalise logistika jaoks. Pärast sõda kasvas autokultuur ning Route 66 muutus populaarseks reisiteeks. 1950.–1960. aastatel kujunes tee ümber turismiks. Motellid, bensiinijaamad ja söögikohad tekkisid tihedalt kogu marsruudi ulatuses.

Hiljem, kui rajati uued kiirteed, vähenes Route 66 tähtsus. 1985. aastal eemaldati see ametlikust maanteede nimekirjast. Sellest hoolimata säilis tee kultuuriline väärtus. Täna on Route 66 tuntud kui ajalooline marsruut, mida kasutatakse reisieesmärgil.