Route 66 teekond – kust alustada, kuhu minna ja kui kaua see aega võtab
Route 66 kulgeb Chicagost Los Angelesse ja läbib kaheksa osariiki. Tegemist on ajaloolise marsruudiga, mille erinevad lõigud on tänapäeval osaliselt säilinud. See tähendab, et teekond ei ole üks pidev maantee, vaid kombinatsioon vanadest teelõikudest ja kaasaegsetest maanteedest, mis neid ühendavad.
Reis algab enamasti Chicagost ja liigub lääne suunas. Selline suund teeb teekonna loogiliseks, sest maastik muutub järk-järgult – linnadest avaramatele tasandikele, sealt edasi kuivematesse piirkondadesse ja lõpuks California rannikule. Teekond on selgelt üles ehitatud ning seda on lihtne jälgida ka omal käel reisides.
Route 66 ei tähenda ainult punktist A punkti B liikumist. Tee äärde jäävad väikelinnad, ajaloolised peatused ja maastikud, mis annavad kogu reisile sisu. Planeerimine aitab, kuid samavõrd oluline on jätta ruumi ka spontaanseteks peatusteks.
Kui kaua Route 66 reis aega võtab ja kuidas tempot valida
Route 66 kogupikkus on ligi 3900 km ning see jaguneb tavaliselt umbes kahe nädala peale. Selline ajaraam võimaldab läbida kogu marsruudi Chicagost Los Angelesse ning näha olulisemaid peatusi teel. Päevad kujunevad tasakaalus – osa ajast kulub sõitmisele, osa peatustele.
Keskmine päevane sõit jääb enamasti 200–400 kilomeetri vahele. See jätab aega nii teeäärsete kohtade avastamiseks kui ka rahulikuks liikumiseks. Päevad ei ole liiga pikad ning sõitmine ei muutu väsitavaks. Kui aega on rohkem, saab tempot hajutada ja veeta mõnes piirkonnas rohkem aega. See annab võimaluse lisada kõrvalepõikeid ja liikuda detailsemalt. Samas ka kahe nädalaga on võimalik saada väga hea ülevaade kogu marsruudist, kui peatused on läbimõeldud. Reisi tempo sõltub sellest, kas fookus on liikumisel või kogemusel. Route 66 puhul on mõistlik need kaks tasakaalu viia.
Route 66 marsruut osariikide kaupa – mida teel näha
Route 66 läbib kaheksat osariiki ning igaüks neist annab teekonnale erineva ilme. Marsruudi mõistmiseks on kõige lihtsam vaadata seda lõikude kaupa.
Illinois – Chicago ja teekonna algus
Chicago on Route 66 ametlik alguspunkt. Linnast väljumine tähendab liikumist tihedamast linnakeskkonnast väiksematesse asulatesse, kus tee hakkab võtma oma klassikalist kuju.
Illinois osariigis on säilinud mitmeid ajaloolisi lõike, kus Route 66 kulgeb läbi vanade peatänavate. Tee ääres on väikesed söögikohad, bensiinijaamad ja kohalikud vaatamisväärsused, mis annavad esimese tunnetuse kogu marsruudist.
Springfield on üks olulisemaid peatusi. Seal saab siduda Route 66 reisi ka USA ajaloo teemadega, sest linn on seotud Abraham Lincolniga.
See osa teekonnast on rahulik ja loogiline ning sobib hästi sisseelamiseks.
Missouri ja Kansas – väikelinnad ja esimesed pikemad lõigud
Missouris muutub teekond vaheldusrikkamaks. Siin on rohkem kurve, väiksemaid linnu ja ajaloolisi peatusi. St. Louis on üks suuremaid linnu marsruudil, kus saab teha pikema peatuse.
Tee ääres leidub mitmeid klassikalisi Route 66 kohti – vanad sillad, bensiinijaamad ja väikesed muuseumid. Need ei ole suured vaatamisväärsused, kuid annavad konteksti kogu teekonnale.
Kansas on marsruudi kõige lühem osa, kuid seal on säilinud mitmeid hästi hooldatud lõike. See on kiire läbimine, kuid tasub siiski peatuda, et näha klassikalist Route 66 keskkonda.
Oklahoma ja Texas – avarus ja pikad sirged teed
Oklahomas muutub maastik avaramaks ning teed pikemaks. Linnade vahed suurenevad ja sõitmine muutub sujuvamaks. Siin on hästi säilinud Route 66 lõike, mis annavad hea ettekujutuse tee algsest kulgemisest.
Texas Panhandle piirkond on üks sirgemaid ja avaramaid osi kogu marsruudil. Vahemaad on pikemad ning peatuseid vähem. See mõjutab ka päevaplaani, sest tankimised ja pausid tuleb ette planeerida.
Cadillac Ranch Amarillo lähedal on üks tuntumaid peatusi. See on lihtne, kuid hästi äratuntav koht, mis on kujunenud Route 66 sümboliks.
New Mexico – värvid, kõrgused ja kultuuriline vaheldus
New Mexicos muutub keskkond märgatavalt. Maastik on mitmekesisem, kõrguste vahed suuremad ja värvid intensiivsemad. Tee ei ole enam ainult sirge, vaid liigub läbi mägisema piirkonna.
Santa Fe on üks populaarsemaid kõrvalepõikeid. Linn pakub teistsugust arhitektuuri ja kultuurilist tausta, mis erineb ülejäänud marsruudist.
Albuquerque on samuti oluline peatuspunkt, kus saab puhata ja varuda aega järgmisteks lõikudeks.
New Mexico lisab Route 66 teekonnale rohkem kihte ning muudab selle visuaalselt rikkamaks.
Arizona – klassikaline Route 66 ja loodusmaastikud
Arizona on üks tuntumaid osi kogu marsruudist. Siin on säilinud pikemad ajaloolised lõigud ning mitmed väikelinnad, kus Route 66 on endiselt selgelt nähtav.
Seligman on hea näide linnast, kus tee ajalugu on säilinud. Seal on klassikalised motellid, restoranid ja teeäärsed sildid, mis annavad tugeva visuaalse kogemuse.
Grand Canyon jääb Route 66 lähedale ning on üks levinumaid kõrvalepõikeid. See nõuab lisapäeva, kuid sobib hästi marsruuti.
Arizona maastik on kuiv, kuid visuaalselt tugev – kaljud, kõrbed ja avarad vaated.
California – kõrbest rannikule ja teekonna lõpp
California osa algab kõrbelise maastikuga. Siin on pikad teelõigud ja vähem asustust, mis loob kontrasti teekonna algusega.
Mida lähemale Los Angelesele, seda tihedamaks muutub liiklus ja linnaruumi mõju. Tee kaotab järk-järgult oma ajaloolise iseloomu ja sulandub kaasaegsesse infrastruktuuri.
Santa Monica on Route 66 ametlik lõpp-punkt. Seal asub ka viit, mis märgib teekonna lõppu. See on koht, kus pikk sõit saab konkreetse lõpetuse.
Lõpp ei ole ainult sihtpunkt, vaid hetk, kus kogu teekond saab kokku.
