MULLE LENDAS MACHU PICCHUL KOOLIBRI PÄHE

Ivo Tšetõrkin, Amazonas Reiside Peruu reisijuht

Istun niiskel ja jahedal kivil, kõlgutan tühjuse kohal jalgu ja vaatan, kuidas minust paarsada meetrit allpool valged pilved Machu Picchu kohal ringe moodustavad – aeg-ajalt varemeid üleni valge rulli sisse mässides, siis jälle udupeene looriga kattes, kohati sedagi keebi või eesriidena eest tõmmates.

Ma kõndisin üles Päikeseväravale – või Intipunkule, nagu seda ketšua keeles nimetatakse. See on koht, kuhu saabub 5-päevane Inka Trail, mis on kõige kuulsam (ehkki mitte levinum) viis Machu Picchule jõudmiseks. Selle raja läbijad jõuavad Intipunku juurde tavaliselt päikesetõusuks – nad hakkavad oma viimasest ööbimiskohast hommikul kell 3 või 4 kõndima ning jõuavad Päikeseväravale parajasti hetkeks, mil päikesejumal Inti oma esimesed kiired üle Machu Picchu varemete laotab.

Täna aga ei ole siin peaaegu mitte kedagi – veebruaris on maailma kuulsaim matkarada, kus matkab iga päev 500 inimest, suletud. Andides on vihmaperioodi kõrghetk ning Inca Trail´il tehakse iga-aastast hooldust.

 Mina tulin teisest suunast – alt varemete juurest. Vihmaperiood ei tähenda, et kogu aeg sajab – ehkki hommikud on Machu Picchul enamasti pilvised ja vihmased. Ka täna olid Andide nukid mattunud tihedasse uttu ning tibutas imepeenikest seenekat. Samas ei ole see üldse paha aeg varemete külastamiseks – turiste on vähem ning just see hommikune udu teeb selle paiga maagiliseks. Ärkasime veidi enne viit ning jõudsime Machu Picchule täpselt siis, kui juba valgenes, kuid päike ei olnud veel mägede tagant paistma hakanud. See on maagiline aeg – udu hajub imetasahaaval, tibahilju hakkab esimestes päikesekiirtes nähtavale ilmuma linn, mis oli 500 aastat džunglisse mattunud. Veel on kohti, väikeseid platvormikesi, kus seda hetke vaikuses ja üksinduses nautida – veidi peab ronima, natukene pingutama. Ma olen sellesama põlluterrassi servas istunud ja Machu Picchu avanemist oodanud paljudel hommikutel – kuid iga kord viskab see hetk mulle klombi kurku. Mõnikord tuleb teda oodata pool tundi, teinekord poolteist. Ühel korral ootasime ja ootasime ja jäimegi ootama. Paaril korral on olnud selge hommik, kus kogu vaade on algusest peale 360 kraadi lahti. Aga kõige ägedamad hetked on ikkagi need, kui juhtud olema just sel hetkel pilguga õiges suunas, kui eesriie avaneb.

See ei ole see koht, kus tahaks giidijuttu kuulata – ega seda rääkida. Vaikus on Machu Picchult kadumas – mida aasta edasi, seda rohkem inimesi siia tuleb. Selleks tulebki ärgata kell 5 ja keset vihmaperioodi, et olla selles paigas ka natuke aega tasa ja kuulatada, mida räägivad apu´d ehk vanakesed. Ketšuad nimetavad apu´deks kõiki kõrgeid mägesid, kes valvavad nende elu, saadavad alla head vilja- ja karjaõnne ning kui vihaseks saavad, ka mõne hävingut toova maalihke ehk huaico.

Varsti seda vaikust enam Machu Picchul ei ole. Kohe-kohe kostab oru põhjast kõrvakile läbistav rongivile. Esimesed rongid Cuscost toovad kohale mitusada inimest ning mõne tunni pärast on sellelsamal põlluterrassil vähemalt neli kümnepealist gruppi, kes hiina, jaapani, korea, prantsuse või portugali keeles räägivad, kuidas ikka “see tempel ja too tempel”, “vanasti oli nii”, “ja siis 1911. aastal jõudis Machu Picchule Yale´I ülikooli professor Hiram Bingham ning edasine on ajalugu”. Ega ma ei pane pahaks, oh ei. Ise olen ju samuti siin, ega minul ei ole rohkem õigust Machu Picchule kui Jaapani grupituristil. Lihtsalt meenub, et kui jõudsin siia esmakordselt 2006. aastal – sama teed pidi kui nüüd, tulles eelmisel õhtul mäe all asuvasse Aguas Calientese külla, et olla hommikul enne esimesi turistironge üleval mäel – ootas lisaks meile varemete sissepääsu avanemist hommikupimeduses umbes 5-6 inimest. See oli enne, kui Machu Picchu valiti 7 uue maailmaime hulka. Täna kasutab seda “taktikat” igal hommikul 500-600 inimest. Sada korda rohkem. Aga pole veel hullu, linn on suur ja see rahvas hajub hommikutunnil ilusti uduste müüride vahel laiali, nii et jäävad veel hetked, nurgatagused, kivinukid.

Kuid mul on veidi kahju näiteks sellest kambast, keda kohtasin teel üles. Nad olid sarnaselt paljudega võtnud omale väravast riikliku giidi. Pärast pikka ja väsitavat rännakut ärkad sa hommikupimeduses, et olla päikesetõusuks Machu Picchul – ning see giid ei vii sind oma esimeseks “ajalootunniks” isegi mitte nendele “turistiplatvormidele”, vaid suvalisse kohta põõsas, kus näha ei ole absoluutselt mitte midagi, olgu pilv või päike. Ning siis jutustab sulle monotoonsel häälel 30 minutit, kuidas “Inka Pachacutec ehitas selle kõige pühama paiga, mis on täis maagiat, mida konkistadoorid mitte kunagi ei leidnud” ja kuidas “varsti ma näitan teile seda templit ja toda templit”. See kõik on hea ja oluline jutt, kuid mina loen sellest meelsamini raamatust või kuulan giidi suust kas enne või pärast. Kui olen läbinud nii pika tee, et olla selles maagilises paigas, siis eelistan olla kohal – kõikide meelte, ka kõrvadega.

Teel Päikeseväravale hakkas silma paar USA noortekampa, kes tegid pikkade pulkadega selfisid ja karjusid “Fuckkyeaah!” ja “We did it! We DID the Machu Picchu!”. See on ka omamoodi huvitav, kuidas mõned rändurid – kes samal ajal kohutavalt rõhutavad, kuidas nad ei ole turistid – paiku ja kultuurinähtusi mitte ei vaata või ei koge, vaid TEEVAD. “Kas sa Inka Traili oled juba ära teinud?” – “Ma tegin eelmisel nädalal Salkantay Trail´i, nüüd ma teen nädalaajase San Pedro-retriidi ja siis teen ma kahe kuuga Boliivia ja Tšiili”. (San Pedro on Andides kasvav psühhoaktiivse toimeainega kaktus, millest keedetud tõmmist kasutatakse rituaalides. Sarnane Mehhikos levinud peyote´ga, mõlema toimeaineks on meskaliin. Põlisrahvad on seda püha taime kasutanud tuhandeid aastaid. Ketšua keeles on tema nimi wachuma, hispaaniakeelne San Pedro (Püha Peetrus) on tekkinud katoliikluse ja põlisusundite segunemisel.)

Nende segaste mõtetega jõudsime koos kahe reisikaaslasega Intipunkule, kus oli täitsa vaikne. Üks värvilise villamütsiga ja kottpükstes tüüp istus, selg vastu kiviseina, ja mediteeris. Kostus linnulaulu. Machu Picchu oli meist 300 meetrit allpool. Ega Päikesevärava nö. “värav” ise minu jaoks suurem asi vaatamisväärsus ei ole. See on lihtsalt üks kividest laotud portaal. Suured kivid, mis on piinliku täpsusega asetatud teiste suurte kivide otsa. Tal on ka kosmoloogiline tähendus, siit langevad talvisel pööripäeval esimesed päikesekiired otse all linnas asuvate Päkesetempli aknasse – inkadel oli iga maja, aken, värav, linn ja üldse kogu maailm väga täpselt tähtede järgi välja arvutatud.

Ma heitsin kõhuli ühele kivile, mis ulatus umbes minusuuruse platvormina teiste seast välja ning kõrgus kuristiku kohal, vaatega täpselt Machu Picchu poole. Vaatasin varemeid kauguses, pilvi, mägesid. Linnud laulsivad. Machu Picchu ongi minu jaoks alati olnud selline… hingeline kogemus. See vaade. Tema asukoht ja ligipääsmatus kõrgel mäe otsas, allpool ümber terve mäe ussina voolav Urubamba jõgi, mis mitu tuhat kilomeetrit siit eemal suubub Ucayalisse, mis omakord suubub Amazonasesse. Miks pidi keegi selle mäe otsa linna ehitama? Ning selge, et niisama, lilleke mütsi küljes, ei sattunud siia jalutama ka too professor Hiram Bingham, kes 100 aastat tagasi selle paiga Lääne maailma jaoks avastas. Ta liikus mööda legende, nagu üks õige Indiana Jones kunagi – ning lõpuks leidis ühe külakõrtsmiku, kes talle ütles, et näe, selle mäe otsas on mingid vanad suured kivid džunglisse mattunud.

Mind ei olegi väga huvitanud, milline tempel mida täpselt tegi – ja tegelikult on palju asju Machu Picchul veel arheoloogide ja ajaloolaste jaoks mõistatus. Alustades kasvõi nimest – Machu Picchu on ketšua keeles “vana mägi” ning tähistab seda apu´t, mille jalamil asuvad varemed. Selle linna omaaegset nime ei tea keegi.

See muidugi ei takista kohalikel giididel oma mõttelist plaadimängijat ketramast ning esitamast ikka ühte ja sedasama lugu, mida siin-seal varemete vahel seisatades ikka erinevates variatsioonides, aktsentides ja monotonaalsuse versioonides kuulda on. “Machu Picchu oli Inkade jaoks kõige püham paik, eriline koht, varjatud linn, kuhu said tulla ainult vähesed väljavalitud ülikud.”

Täna on tegelikult teadusmaailmas kõige rohkem kinnitust leidnud teooria, et Machu Picchu oli Inka Pachacutec´i suvila. See aga ei kõla riikliku turismiameti jaoks just kõige eksootilisemalt. Samuti võiks need varemed kaotada veidi oma nähtamatut hiilgust ka new-age spirituaalsete rändurite seas, kes siit vaimset kirgastumist leiavad. Minule sobivad kõik ülalnimetatud versioonid – minu meelest ei lähe ka suvilateooria pühapaiga oreooliga vastuollu. Inka suvila pidigi olema üks võimas koht, kuhu igaühel asja ei ole.

Seal kivil kõhutades, vaikuses ning rahus, hakkasid tasapisi igasugused turismi- ja ajalooteemalised mõtted taanduma. Ma ei jäänud veel päris magama, kuid tundsin, et minu sisemine sagedus muutub aeglaseks – tajud rahunevad, ma keskendun ainult iseendale, vahetule ümbrusele, hetkele siin ja praegu. Machu Picchu mu ees oli küll täies ulatuses näha, kuid nii kaugel, et ühtegi inimest ei olnud võimalik eristada. Minu ajataju muutus – ta ei kulgenud enam lineaarselt. Ei olnud minevikku, tulevikku. Oli siin, oli praegu. Huhhhh.

Ning siis tuli koolibri. Ma nägin teda umbes paari meetri kaugusel, müürist välja kasvava puu lehtede vahel. Ja kuulsin. Koolibri tiivasumin meenutab veidi suure mesilase oma. Ta oli kahe, ei, nüüd juba ühe meetri kaugusel minu peast. Ma lebasin kõhuli, liikumatult, pea parema põsega vastu kivi, nägu koolibri poole. Lind tuli veel lähemale. Nüüd oli ta minu näost 10 sentimeetri kaugusel. Hetkeks. Siis eemaldus ta jälle okste vahele. Ja tuli jälle tagasi näo juurde! Niiviisi sahmis ta ehk mõne minuti. Lendas minu näo juurde, siis jälle tagasi puu juurde. Põrr - põrr. Põrr … - … põrr. Ma olin lummatud, ei liigutanud, lihtsalt vaatasin, olin kuss ja mõtlesin, huvitav, millal ta nüüd minema lendab või kas tõesti jätkub see kummaline mäng veel veidi. Tasahilju tõstsin pead veidi üles ja toetasin lõua kätele, et vaateväli oleks laiem. Koolibri tuli jälle tagasi. Nüüd ta enam nii kiiresti minu juurest ei lahkunud – ta tiirles ümber mu pea. Kord ühe kõrva, kord teise kõrva juures, siis üleval vasakul, paremal… põrrpõrrpõrr… mitte kaugemal, kui 10 sentimeetrit. Ma olen ka varem koolibreid näinud, nii siin paarikilomeetrisel kõrgusel merepinnast, kus mägesid katab paks roheline tihnik, kui ka all Amazonases. Kuid midagi sellist ei ole minuga mitte kunagi juhtunud. Minust ehk meetri kaugusel seisis üks minu rännukaaslastest, kes samuti seda kummalist spektaaklit lummatult jälgis. Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ta prooviks pilti teha, kuid kartsin, et see rikuks selle hetke ära. Seega lebasin rahulikult edasi, pulss aeglane, hingamine rahulik, näolihased liikumatud.

Ja siis korraga – no bullshit! – tundsin ma, kuidas koolibri maandus mulle juustesse. Niimoodi, hetkeks. Põrin isegi lakkas. Täpselt lagipähe, keskele. Ma ei hinganud ka. Olin erutatud, kuid liikumatu – nagu snaiper enne päästikule vajutamist. See hetk tundus väga pikk, ehkki kella peal võis kuluda mitte rohkem kui 5 sekundit. Seejärel algas põrin taas, koolibri tõusis lendu, lendas korra eemale tuttava puu juurde, sealt korra veel minu juurde tagasi, veel korra siia-sinna ja kadus.

Mu reisikaaslane vaatas ikka veel naeratades minu poole ning veidi aja pärast ütles: “Ta torkas sulle nokaga täpselt lagipähe. Ühe korra. Tõkk, tõkk. Nagu oleks sealt võtnud midagi võtnud.”

Või andnud? Huhh. Machu Picchu ja teised apu´d kõnelevad omas keeles. Ei oska seda keelt ükski arheoloog ega giid. Seda ei ole võimalik vahendada ei sõnas ega pildis. Seda saab ainult tunda – või luua selleks eeldused. Olla kohal. Ja kasvõi natuke aega püüda mitte niheleda.